GALERII ⟩ Ukrainlanna Inna Šulženko Vilniuses: jõulutunnet ei ole mitte mingisugust!
20. detsember 2022, 21:48
/nginx/o/2022/12/20/15038316t1ha4f9.jpg)
«Mu päevad lendavad siin, nagu oleksid need minutid,» ütleb Dniprost kuus kuud tagasi lahkunud Inna Šulženko, kes elab oma lastega Vilniuses ja töötab rahvusvahelises Punase Risti organisatsioonis. «Nüüd, külmade ilmadega on ukrainlasi väga palju juurde tulnud. Mina aga mõtlen neile, kes Ukrainas edasi elavad, et kuidas neil seal läheb.»
Inna Šulženko saadab galeriitäie pilte, mis tehtud eelmisel nädalavahetusel, mil ta kolleegid kogusid magamiskotte, et saata need Ukrainasse.
«Leedukad on ikka hämmastavad oma lahkuse, vastutulelikkuse ja usu poolest, et võit saabub,» ütleb ta. «Mu kolleegid kogusid 4000 magamiskotti.»
Vilniuses on praegu 8 kuni 11 kraadi külma, Innale tundub, nagu oleks see miinus kolmkümmend. Ta imestab, et hoolimata ilmast ja lumesajust kulutavad leedukad puhkepäeva selleks, et joosta mööda linna ja osta magamiskotte. Noored, vanad, lapsed, teismelised... Südames vist lootes, et muretsetud magamiskott aitab natukenegi soojendada Ukrainat.
Vilniusse sõjapakku jõudnud Ukraina lapsed valmistuvad pühade eel aga kontsertideks ning õpivad laule, tantse ja näidendeid.
/nginx/o/2022/12/20/15038339t1h1bc7.jpg)
Inna Šulženko on ühel kontserdil taas kohal ning aitab lastel õhupalle täis puhuda. Aga siis juhtub midagi kummalist. Keset etendust kõik need õhupallid lõhkevad, nagu oleksid õhupallid ukrainlastele pühadeks sobimatud...
Siis hakkavad kõlama laulud, ja Inna Šulženkol veerevad mööda põski alla pisarad. «Kui oled laps, siis tuleb sul uskuda ainult parimasse, teisiti ei saagi,» ütleb ta noori esinejaid vaadates.
Inna Šulženko ütleb, et kõige selle kõrval tajub ta muudki. Tajub kuidagi kõiki neid inimesi planeedil, kes on tema kodumaa pärast muret tundnud ja kes on püüdnud aidata. Kes on palvetanud, kes kogunud vajalikke asju, annetanud raha või kudunud ja õmmelnud või pununud varjevõrke.
Mis jääb meenutama aastat 2022?
Inna Šulženko nimetab kõigepealt oma sõpra, eestlastelegi tuntud ajakirjanikku ja filmitegijat Vahur Laiapead. Inna sai Vahur Laiapeaga tuttavaks 2015. aastal, mil Vahur filmis «Ukraina fragmente», film jutustas sellest, kuidas üks väike naine jagab humanitaarabi Ida-Ukraina kriisipiirkondades. See naine seal filmis oli Inna. Vahur Laiapea on ka tänavu talle suureks toeks olnud ega ole teda üheski mures unustanud, on alati olnud olemas, kui Inna on tahtnud rääkida.
Mida veel?
«Ma pole mitte kunagi näinud meeste ja laste silmades sellisel hulgal meeleheidet ja hirmu kui tänavu kevadel,» vastab Inna. «Mõtlen ka, et just sel aastal kaotasid väga paljud ukrainlased oma lähedased. Just sel aastal mõistame kõik, et õnnelikuks eluks ei ole vaja tõepoolest mitte midagi muud kui rahulikku taevast oma peade kohal!»
Inna Šulženko püüab võõrsil elades rahu leida sel viisil, et rõõmustab väikeste asjade üle ning usub paremasse tulevikku. Ta teab, et maailmas on veel palju headust ja et imed võivad sündida. Samasugust usku soovitab ta kõikidele teistele inimestele.
Tema väike rõõm on seegi, et ta hoiab sidet Dniprosse maha jäänud lastega, kellega ta psühholoogina koos töötas ja neile tunde andis. Inna saab neilt lastelt sageli tervitusi ja igatsevaid sõnumeid ning virtuaalseid kallistusi ja musisid.
Mis edasi?
Inna Šulženko plaanib juba 23. detsembril sõita taas Ukrainasse, kuhu ta võtab kaasa oma üheksa-aastase tütre Kirina, kes igatseb meeletult isa järele.
Pere kohtub Lvivis, Dnipros oleks see liiga ohtlik, ja Dniprost sõidab Lvivi ka Inna abikaasa Pavlo, kes ei ole oma tütart näinud 10 kuud. See tähendab, et pärast sõja esimest nädalat, mil nad olid Innnaga otsustanud viia tütar ära Vilniusse, kus elab ja õpib nende 19-aastane poeg.
Aga jõulupühad?
Inna Šulženko vastab, et vanasti (enne Venemaa suurt agressiooni) tähistas nende pere jõulusid nii uue kui ka vana kalendri järgi.
«Aga tänavune aasta on selline, et mul jõulutunnet ei paista mitte ühegi kuupäeva suhtes tekkivat,» tunnistab ta, ja teatab siis asjalikult, et Lvivi jäävad nad tütrega 2. jaanuarini. Siis tagasi Vilniusse, ja seal küll tahavad Punase Risti ukrainlastest vabatahtlikud koos temaga jaanuari algul jõule tähistada. See veel ei tähenda, et jõulutunne tingimata tuleks.
Lõpuks näitab Inna Šulženko, millise suurepärase kingituse on ta oma Leedu sõpradelt neil päevil saanud – need on Ukraina ja Leedu lipu värvidega käevõrud, ja asub oma järgmiseks Ukrainasse sõiduks taas asju pakkima.
Inna Šulženko varasemaid lugusid Venemaa agressiooni esimesest päevast alates loe blogist.