Ukrainast pagenud Inna Šulženko: see on hullus, mis muudkui kestab ja kestab

Inna Šulženko jalutab mööda tuledesäras Vilniust. Mõtleb: see oleks nagu filmis. Foto: Erakogu foto

Kesk-Ukrainasse Dniprosse oma kodu ja töö maha jätnud Inna Šulženko on elanud Leedus varsti kuus kuud. Pealtnäha rahulikus keskkonnas, ometi on selle ajaga väga palju juhtunud, leiab ta ning jagab valusaid üleelamisi. Jah, ta on käinud ka paar korda Ukrainas, ajanud oma asju ja kohtunud mehega, aga naasnud siis jälle laste juurde Vilniusse.

Kõige raskem on Innal olnud taluda seda, et Ukrainat pommitatakse lakkamatult. «See on hullus, mis muudkui kestab ja kestab,» ohkas ta. «Aina uued ja uued purustused, sagedased elektri- ja veevarustuse katkestused. Iga kord, kui ma oma Ukraina lähedaste ja sõpradega kohe ühendust ei saa, hüppab mu süda suure hirmu pärast rinnust välja.»

Inna Šulženko abikaasal Pavlol paluti Dnipros töö juures eriti hoolitseda selle eest, et tal kodus oleksid toiduvarud. «Ukrainas elatakse kogu aeg süütepommi otsas. Ümberringi on häving. Talv ei saa kellelegi kerge tulema,» usub Inna.

Ja siis kirjeldab ta üht õhtust jalutuskäiku mööda Vilniust.

«Kõik tänavad on valgustatud, jõulupuu ehitud, inimesed valmistuvad pühadeks,» jutustas ta. «Sa oled nagu filmis, sest sa ei usu, et see on päriselt ja ohtu ei ole mitte mingisugust. Sa mõtled kogu aeg, kuidas seal, Ukrainas, samal ajal on.»

Inna Šulženko rääkis ka vabatahtlikest Ukraina üliõpilastest, kes tulid kokku, et aidata lastel jõuludeks ettevalmistusi teha. Lastel, kes on pärit Ukraina paljudest linnadest ning kes peavad Leedus hakkama saama ilma vanemateta.

Taga seisavad vabatahtlikest Ukraina tudengid, ees laudade taga lapsed, kelle vanemad on kaugel. Foto: Inna Šulženko

«Ja siis kerkis meil üles niisugune küsimus, et mida jõulud tähendavad, mis need päriselt on,» meenutas Inna Šulženko. «Lapsed vastasid, et see on rõõm lume ja kingituste üle. Kõik vabatahtlikud ütlesid aga, et jõulud on see, kui kogu pere on laua taga ja kui nad kõik saavad olla koos. Ja lisasid, et nendel jõuludel on nad paratamatult üksi...»

Inna Šulženko, kes enamasti suudab olla tugev, murdus ja pisarad veeresid mööda ta põski alla. Ta püüdis ette kujutada, kui palju on neid lapsi, kes sõja tõttu on oma vanematest lahutatud, ja kui palju neid, kes ei näe oma ema ja isa enam kunagi.

Kui saaks vaid kokku voltida niisugused kaunistused, mis suudaksid kokku tuua nende laste laialipaisatud pered. Foto: Inna Šulženko

Inna Šulženko varasemaid postitusi Venemaa suure agressiooni esimestest päevadest alates loe blogist.