VIDEO ⟩ Inna Šulženko jagab kriipivaid elamusi näiliselt rahulikust Lvivist
11. november 2022, 14:25
Dniprost suve algul laste juurde Vilniusesse sõitnud Inna Šulženko igatseb Ukraina ja abikaasa järele. Et igatsust leevendada, sõitis ta oktoobris Leedust Lvivi, kuhu Kesk-Ukrainast Dniprost sõitis ka abikaasa Pavlo. Inna abikaasa ei olnud nõus sellega, et Inna läbi sõdiva riigi Lvivist veel Dniprosse seikleks, ja tuli talle ise vastu. «Pealegi,» sõnas mees Innale, «sa oled kaheksa aasta jooksul sõda juba piisavalt näinud.»
Praegu on Inna Šulženko tagasi Leedus. Sel nädalal leidis ta aega Lvivis läbielatu peale uuesti mõelda ning videosid ja fotosid sirvida.
«On väga hea tunne teada, et Eestis on palju inimesi, kes Ukrainale kaasa elavad ja et Tartus on lugejaid, kes jälgivad, kuidas ka minul on läinud,» ütles ta. «Suur tänu, et olemas olete!»
Lviv on Inna Šulženko meelest endiselt kaunis. Linn elab oma elu, kohati ei märkagi, et riigis käib sõda. Ka turiste liigub ohtralt ning noored kogunevad tänavanurkadel seltskondadesse ja veedavad näiliselt rõõmsalt aega.
«Siiski – nende päevade jooksul, mil mina Lvivis viibisin, kõlasid sireenid kolm korda,» meenutas Inna. «Ühel korral istusin juuksuris. Selles salongis ei töötanud mitte ainult Lvivi naised, vaid ka naised Mariupolist, Donetskist, Zaporižžjast. Nemad on ilma jäänud oma linnadest, eluasemeist ja sageli ka kõige lähedasematest inimestest.»
Inna saadab ühe video, kus näeb laulmas noori mehi ja paare, kes nende muusika saatel teineteise embuses tantsivad.
Laulu refräänis kõlavad sõnad: «Kallista mind, kallista mind nii hellalt ja õrnalt ...» Inna ütles, et see laul on tegelikult väga kurb ja südant kriipiv.
«Ka neil noortel on paljudel lähedasi, kes kaitsevad meie riiki selle nimel, et need poisid ja tüdrukud saaksid oma noorusest rõõmu tunda, elada,» sõnas ta.
Aga tundeid ja kriipivaid igatsusi on erinevaid.
Inna Šulženko mõtleb, millest ta ise Leedumaal elades puudust tunneb, ning leiab, et nii nagu paljud välismaale läinud ukrainlased, igatseb tema Ukraina soolapekki, teisisõnu sala't.
Lvivi kohvikud on muidugi elamus omaette.
Paljudesse neist on üles seatud isamaalised stendid, kus igaüks võib väljendada oma mõtteid sõja kohta.
Inna Šulženko meenutab, kuidas nad aastaid tagasi Lvivis käies sattusid ühte kohvikusse nimega Kryivka ning kui nad seekord asusid seda kohta koos mehega otsima, polnud kohvikut lihtne leida. Aga kohalikud õnneks juhatasid.
Sisenemisel seisis ees veel üks takistus. Uksel võttis neid vastu imposantne relvaga mees, kes nõudis parooli. Sa pidid puhtas ukraina keeles ütlema: «Слава Україні!»
Keldris asuv kohvik Kryivka näeb välja tõesti eriline: võlvitud laed, maakiviseinad. Kõikjal plakatid, stendid, sõjatrofeed, mis on pühendatud Ukraina võitlejatele.
Külastajate hulgas kohtab sagedasti nii endisi kui ka praegusi rindemehi.
Bussisõidul Lvivist tagasi Vilniusesse sattus Inna Šulženko reisikaaslaseks 21-aastane noormees Ivan.
«Tee on pikk ja hakkasime jutustama,» räägib Inna. Selgus, et see poiss sõitis ravile. Ta oli näinud sõda kogu selle karmuses ja ta oli pärit Inna kodulinnast Luganskist, kust Inna lahkus kaheksa aastat tagasi. Viimases raskes lahingus jäi Ivan ellu vaid tänu imele. Ta sai tõsiselt haavata, kilde on terve ta keha täis, need vigastasid ka kopse.
Inna ütles, et püüdis selle noormehega, kes oli väga närviline ja erutatud, rääkida palju tulevikust, rõhutades tema noorust ja seda, et kõigest hoolimata tuleb elada edasi ja nautida häid hetki, mida elu pakub. Tuleb uskuda endasse.
«Seda öelda on nii lihtne ...» lausus Inna Šulženko reisikaaslase saatusele tagasi mõeldes.
/nginx/o/2022/11/10/14952464t1h76df.jpg)
Inna Šulženko varasemaid lugusid 24. veebruarist ja neile järgnevatest kuudest Dnipros, hiljem elust koos lastega Vilniuses ja tema visiitidest Leedust tagasi Ukrainasse loe blogist.