Dnipros psühholoogina töötanud Inna Šulženko, kes alates 24. veebruarist iga nädal mitu kuud järjest Kesk-Ukrainast sõnumeid saatis, elab nüüd oma laste juures Vilniuses. Vahepeal vaikis ta terve kuu. Inna elu Leedus ei erine ilmselt väga palju nende ukrainlaste elust, kes asuvad praegu ükskõik millises teises riigis, ka Eestis, kus sõjapõgenikud püüavad kohaneda ja õppida keelt ning igatsevad samal ajal kodu ja ootavad sõja lõppu.
VIDEO ⟩ Kuidas protestida sõja vastu? Ehitada õhuhäire ajal õues magamistoa mööblit
Viimastel nädalatel, mil Ukraina linnad on taas karmide pommirünnakute all, ei saa Inna Šulženko öösiti magada. «Ma mõistan, et minust ei sõltu midagi,» jagab ta oma mõtteid. «Saan olla aga vaid siin ja hoida oma lapsi sõjast eemal...»
Abikaasa Pavlo, kes jäi Dniprosse, rahustab Innat telefoni teel, et kõik on hästi. Et ühe korra nad juba elasid sõja üle, teine kord on lihtsam. Pavlo peab silmas, et sõda Donbassis algas 2014. aastal ja puudutas nende peret kõige otsesemalt, kuna neil tuli Luganski oblastist lahkuda ja juba siis oma kodu maha jätta. Aga nad said sellest üle.
«Mu mees teeb Dnipros sireenide saatel naljakaid videoid,» teatab Inna. «Seda ta oskab, ja see pakub talle lõbu.»
Õhtul pimedas, pikendusjuhtmetega veetud valguse all ja sireenide ulgumise ajal on Pavlo otsustanud näidata oma tisleritööd, mis tal on käsil õues majaseina ääres.
Ta on kokku kruvinud uue voodi täispuidust alusraami, see tuleb veel vaid lihvida ja värvida, lakikiht peale ning «...on ekspluatatsiooniks valmis.»
«Kuna mul päeval aega ei ole, siis tuleb tegutseda õhtuti,» ütleb Pavlo sireenidele erilist tähelepanu pööramata ja isegi nagu olukorra üle muiates.
See on üks äärmiselt kummaline video, näiliselt argine ja õõvastavgi, sest sireenid huilgavad kogu aeg. Kuid selles Pavlo ettevõtmises väljendub suur protest sõja vastu ning veendumus mitte kunagi alla anda.
Teisalt võiks mõelda, et kui üks mees suudab õhuhäire ajal tegelda millegi nii rahuaegsega, aitab see tal tähelepanu sõjast eemale tõmmata ja inimeseks jääda.
Aga Inna Šulženkogi päevad Vilniuses on töised, kuna tema annab oma panuse Punase Risti integratsiooniprojekti, mis toetab Leetu jõudnud ukrainlasi.
«Oleme käivitanud leedu keele õpperühmad,» selgitab ta, ja saadab pilte. «Igas vanuses inimesed pingutavad väga, et õppida võõrast keelt. Samas kõik usuvad ja ootavad, et nad saaksid naasta kodumaale Ukrainasse!»
Inna Šulženko tegeleb Vilniuses ka lastega, nii nagu ta Dnipros nendega töötas, kui oma psühholoogitööd tegi.
«Väikesed ukrainlased on väga rõõmsameelsed ja energilised ja mul on väga vedanud, et saan nendega koos olla!» rääkis ta, kirjeldades, kuidas ta viis nad hiljuti Vilniuse mänguasjamuuseumisse. «Loodan väga, et see rõõmus sündmus kriipsutab nende peast ja mõtetest maha nii mõnegi, varem sõjas elatud päeva.»
Neid ridu kirjutab Inna Šulženko bussijaamas, ja selgub, et just täna alustas ta taas teekonda Ukrainasse, et seal oma mehega kohtuda.
«Mulle anti ainult neli päeva, ja mu Vilniuse kolleegid on minu lahkumise pärast väga mures,» räägib ta.
«Paljud inimesed ei saa aru, miks ma peaksin jälle sõitma sinna, kus käib sõda. Ma ise tahan ka, et inimesed sellest aru ei saaks ega teaks, mis on sõda! Me kõik tahame näha oma kodumaad ja lähedasi ju nii, et sõda seal ümber ei keerleks.»
Inna Šulženko varasemaid lugusid loe blogist.