R, 30.09.2022

VIDEO ⟩ Inna Šulženko Vilniuses: jumal tänatud, et nüüd on mul töö, mis ei lase hulluks minna

Aime Jõgi
, ajakirjanik
Inna Šulženko Vilniuses: jumal tänatud, et nüüd on mul töö, mis ei lase hulluks minna
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Inna Šulženko koos abikaasa Pavloga enne uut hüvastijättu.
Inna Šulženko koos abikaasa Pavloga enne uut hüvastijättu. Foto: Selfi

Sõja esimesest päevast alates Ukrainast teateid jaganud Inna Šulženko on kolm nädalat vaikinud. Ta viimaste kuude kirjeldused ei pärine aga mitte enam Dniprost, vaid Vilnusest, kuhu ta suve algul sõitis, olles sõjast kurnatud nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Vilniuses ootasid teda lapsed: täiskasvanud poeg Ivan, kes õppis Leedus juba enne sõda, ning üheksa-aastane tütar Kirina, kelle ta sõja esimestel nädalatel viis Vilniusse, kust ise naasis Dniprosse.

Kolme vaikitud nädala jooksul on Inna Šulženko nii mõnelegi küsimusele vastuse leidnud. See kolm nädalat oli ka aeg, mil ta sõitis Vilniusest uuesti tagasi Dniprosse, et korraldada seal oma isiklikke asju ja kokku saada kalli abikaasaga.

«Pärast seekordset Ukrainas käiku veendusin ma veelgi rohkem selles, et sõda jääb venima aastateks,» rääkis ta. «Lvivist on saanud transiitpunkt, kust pidevalt saadetakse ukrainlasi Euroopa erinevatesse nurkadesse. Euroopasse sõidavad inimesed, kes on otsustanud alustada kõike otsast, aga ka inimesed, kes vajavad sõjast natukesekski puhkust.»

Inna saadab lühikese video Lvivi rongijaamast, mille esine on reisijaid täis. Sagimist on seal mitte aga suve ja puhkuste pärast, vaid sõja ja traagiliste hüvastijättude tõttu.

Inna Šulženko meenutab üht naist, keda tema rongis kohtas. Selle naise pere kolis 2014. aastal Donetskist ära Mariupoli. See naine jutustas talle, kuidas nad Venemaa uue agressiooni alates ja Mariupoli pommitamise ajal tütrega lund sulatasid, et vett saada, ja lompidest jõid. Kuidas nad siis, kui pommitamises vaheaeg tekkis, oma naabreid hoovidesse matsid. Ja kuidas nad imekombel sellest põrgust pääsesid ning kuidas nüüd püüavad edasi elada ja hakkama saada.

Inna Šulženko meenutas ka neid suve kõige soojemaid päevi Ukrainas, mida tal abikaasaga koos veeta õnnestus ning mil nad mõlemad mõistsid, et seekord lahkuvad teineteisest pikemaks ajaks.

«Rong hakkas liikuma ja teist korda nägin ma oma mehe märgi silmi,» räägib Inna Šulženko. «Esimest korda nuttis mu mees siis, kui ta jättis hüvasti meie tütrega. Teine kord siis, mil pidi hüvasti jätma minuga.»

Inna Šulženko teab, et uskuda tuleb parimat ja mitte norutada, aga reaalsus on teine. See reaalsus jutustab väga paljudest sellistest peredest, kus lapsed peavad harjuma elama ilma isata.

Inna töötab Vilniuse Punases Ristis.
Inna töötab Vilniuse Punases Ristis. Foto: Inna Šulženko

«Need lapsed hakkavad edaspidi aina vähem küsima seda, millal isa tuleb,» mõtleb Inna Šulženko. «Nad hakkavad oma isadele aina harvemini helistama. Paljud lapsed peavad võõrsil elama mitte ainult ilma isata, vaid ka ilma emata. Pikkamööda harjuvad nad võõra riigiga, õpivad võõrast keelt ja võõras keeles ning palju vähem suhtlevad oma emakeeles...»

Ometi on Inna Šulženkolt ka häid uudiseid. Ta sai tööd! Täpsemalt, töö leidis tema. Teda kutsuti Vilniuse Punasesse Risti.

Iga päev saabub Vilniusse naisi, lapsi ja mehi, kes kõik põgenevad sõja eest, teab Inna. «See on nii kurb,» ütleb ta. «Ma lõpetasin isegi uudiste lugemise, mul ei ole selleks enam jõudu. Jumal tänatud, et nüüd on mul töö, mis ei lase hulluks minna.»

Inna Šulženko varasemaid postitusi loe Tartu Postimehe blogist.

Märksõnad
Tagasi üles