Inna Šulženko küsib Vilniuses, miks lendavad Leedu taevas sõjalennukid nii sageli

Inna Šulženko on taas võitnud tütre Kirina jäägitu armastuse. Ta ema loobus sõjas teiste eest hoolitsemast, pidades kõige tähtsamaks teda, oma tütart. Foto: Inna Šulženko

Inna Šulženko on pärast Ukrainast lahkumist elanud Vilniuses laste juures kuu aega. Sõjaga seotud hirmud jälitavad teda endiselt, samuti ebakindlus ja teadmatus, mis saab temast ja nende perest edasi.

«Vilnius on linn, millega tuleb harjuda,» rääkis ta. «Vahepeal siin sadas palju. Siis läks mu telefon katki... Mul ei jäänud üle muud, kui ainult soovida, et asjad hakkaksid kuidagigi laabuma.»

Inna Šulženko arvab, et kuna ta saabus Ukraina sõjapõgenike suurt voogu arvestades Vilniusesse mitu kuud hiljem, ei ole tal kerge leida tööd. Oma armastatud tööst ilma jäämine piinab ta hinge ja kurnab südant.

Inna Šulženko on psühholoog, tegelenud Dnipros 2015. aastast alates perede ja laste toetamisega, eriti Luhanski ja Donetski oblasti okupeeritud piirkonnast põgenenud inimeste aitamisega, olnud organisatsiooni Caritas töötaja.

Õnneks on Inna Šulženko sõbrunenud leedulanna Rasaga, kes on kunstnik ja kunstikooli õpetaja ning tutvustab talle Leedut ja Leedu elu. Näiteks küsis Inna sõjalennukite kohta, mis lendavad tema meelest Leedu kohal vägagi sageli.

Kirina unistus täitus – ema viis ta lõpuks mere äärde. Head sõbrad aitasid. Foto: Inna Šulženko

Rasa asus uurima ja saatis Innale ärevuse maandamiseks ukrainakeelse artikli. NATO hävitajad patrullivadki Balti riikide õhuruumi Venemaa ja Valgevene piiril üsna sageli. Ka käisid juunis Läänemerel rahvusvahelised õppused Baltops, kus osales 18 riiki, umbes 4000 sõjaväelast, 40 laeva ja 60 lennukit.

Asi, mille üle Inna Šulženko süda aga tõeliselt rõõmustab, on see, et ta on taastanud tütrega soojad suhted. Tütre Kirina tõi Inna Šulženko sõja eest Vilniusse varju juba Venemaa agressiooni esimesel nädalal, Vilniuses elab ka ta tudengist poeg Ivan.

Pärast seda naasis Inna Šulženko Dniprosse oma töökohustusi täitma. Ta elas tütrest lahus kolm kuud, enne kui ise sõjast lahkus ja uuesti Vilniusse sõitis. Selle ajaga oli üheksa-aastane Kirina temast võõrdunud ja suhted lapsega jahenenud.

«Nüüd on meil täielik harmoonia! Me oleme taas sõbrad,» rääkis Inna juubeldades. «Kirina tahtis väga koos minuga mere äärde minna. Aga mul ei olnud sellist raha, ma ei saanud seda endale lubada. Siis järsku tuli kõne Poolast – üks mu tuttav kolis juba aastaid tagasi Luganskist perega Poola. Ja nemad ütlesid, et nad saadavad mu mere äärde, et mul lihtsalt tuleb end ümber lülitada, ja tegid sellise kingituse! See tõesti aitas.»

Inna Šulženko mehel Pavlol on tulnud jääda Ukrainasse, kus sõja tõttu sureb iga päev inimesi, aga Pavlogi püüab Innat rahustada, öeldes, et kõik saab korda.

Tütrega puhkusel. Foto: Inna Šulženko

«Ma olen oma suhtumist hakanud tasakesi muutma,» märkis Inna Šulženko. «Ma ei pea ju klammerduma vaid psühholoogioskusi vajava töö külge, ma võin eluga edasi liikuda.»

On siiski üks mure, millest Inna Šulženko täielikult vabaneda ei suuda.

«Et agressor Venemaa ei haaraks Leedut ega järgmisi riike. Sõjalennukid lendavad ju kõikides riikides, aga kui mina neid oma pea kohal kuulen, jääb mu süda hirmust ja ärevusest seisma,» kirjeldas ta.

Inna Šulženko varasemaid sõnumeid Dniprost sõja esimesest päevast alates loe blogist.