Inna Šulženko jõudis Vilniusesse tütre kevadkontserdiks, aga tütar on kallistustega kitsi
9. juuni 2022, 15:52
/nginx/o/2022/06/09/14614570t1h3a03.jpg)
Kuidagi ei saa jätta jagamata Dniprost lahkunud Inna Šulženko rõõmu selle üle, et ta on nüüd päral Vilniuses ja lastega koos! See on ühekorraga nii rõõm kui ka ärevus, kust ei puudu valusad pisarad. Psühholoogi teadmisi appi võttes peab Inna mõistma ja mõistatama oma laste tundeid ning aitama ka iseennast.
«Mu tütar Kiriša on kolme kuuga minust võõrdunud, kaotanud harjumuse emaga koos olla, ta on kallistustega nii kitsi,» rääkis Inna Šulženko.
Kolm kuud elas üheksa-aastane Kirina oma leedu keele õpetaja Wilma peres, ja Kirina ütles emale saabumispäeval otse välja, et sinna perre ta tahakski elama jääda.
«Püüdsin pisaraid tagasi hoida,» pihtis Inna. «Psühholoogina mõistan, et laps vajab kohanemisaega, ja mina saan oma armastust ja hoolitsust talle vaid pakkuda. Muidugi on mul hea meel, et õpetaja on Kirina oma perre vastu võtnud ja armastab teda nagu oma last. Ja mul on väga hea meel, et Kirina armastab teda vastu. Aga emana olen muserdatud. Mul tuleb tütrega suhte loomist otsast alata.»
Teekond lapse südamesse
Inna Šulzenko käis Kirinaga järve ääres jalutamas, nad söötsid koos parte ja otsisid tigusid. Kirina õpetas emale leedu keelt ning nõudis sõnade õiget hääldust, kuna tema õpetaja Wilma on seda nõudnud temalt. Ja siis ütles tütar: «Ema, ma tahan küll sinuga olla, aga mõnikord tahan olla ka koos Wilmaga...»
Kirina on näidanud oma emale ära kõik joonistused ja voolimistööd, mis ta vahepeal on teinud. Just täna oli Kirinal viimane koolipäev ning Inna Šulženko sai osa oma tütre kevadkontserdist.
«Ma ei ole nii kaua mitte ühelgi kontserdil viibinud,» rääkis Inna. «Ühekorraga nägin enda ümber palju naeratavaid nägusid, sain osa tantsudest ja lauludest. Siis kuulsin akna taga sireeni, aga seejärel taipasin, et see ei ole sireen, keegi niidab muru.»
Ka näeb sealkandis õhku tõusvaid ja maanduvaid lennukeid, kuna lennujaam on lähedal. «Ma muidugi saan häälest kohe aru, et need on reisilennukid, kuid ometi värisen iga kord natuke, kui lennuk üle pea lendab,» tunnistas Inna.
Mis asendab sõjaadrenaliini nüüd?
Inna Šulženko on jõudnud imetleda Vilniuse ilu, aga aru saanud sellestki, et aega ei ole raisata. «Ma juba otsin tööd. Hinge tõmmata ei saa, kuna poodides näen, mida on teinud vahepeal hinnad,» rääkis ta. «See on sõja kaja terves maailmas. Kui kaua see veel kestab!? Kui paljud isad ja emad on olnud sunnitud oma lapsed maha jätma? Kui palju lapsi jääb veel orvuks? See kõik keerleb mu peas!»
Inna poeg Ivan aga küsis: «Ema, kui kaua sa suudad üldse elada ilma sõjast saadud adrenaliinita!? Nüüd pead kuidagi õppima elama iseendale ja oma lastele.»
«Mu pojal on õigus, ma pean seda tõepoolest õppima, ja see ei ole lihtne,» ütles Inna Šulženko.
Inna Šulženko varasemaid sõnumeid sõja esimesest päevast alates kuni tänaseni loe blogist.