K, 28.09.2022

VIDEO ⟩ Inna Šulženko saadab video, kus räägib, mis hinge piinab

46. lugu blogis «Ukraina põleb...»
Aime Jõgi
, ajakirjanik
Inna Šulženko saadab video, kus räägib, mis hinge piinab
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Oma kodumaalt Ukrainast lahkunud Inna Šulženko tunded peavad olema väga vastuolulised. Miks muidu saatis ta Lvivist, kus ootas Vilniuse bussi, teele video, milles ütleb südamelt ära selle, mis hinge jäi piinama.


 

«Mul on selline kerge tunne... Ma ju ei tea, mis ootab mind ees või mis saab edasi,» alustab ta. «Suurt ärevust aga ei ole. Vaid taas see olukord, kus mul tuleb alustada otsast. Ja ma olen jälle üksinda, vaatamata sellele, et olen teel laste juurde.

Meie Inna Šulženko Dnipros, kes on saatnud Tartu Postimehele teateid sõja esimesest päevast saadik.
Meie Inna Šulženko Dnipros, kes on saatnud Tartu Postimehele teateid sõja esimesest päevast saadik. Foto: Erakogu foto

Aga ma tean seda, et olen elus kohtunud alati heade inimestega, kes mind on motiveerinud ja kes on suutnud näha seda, mida ma ise vist endas ei näe. Mingeid tugevaid jooni ja iseloomuomadusi.

Kurb on ainult seepärast, et mul ei olnud Dnipros oma juhendatavaid lapsi mitte kellelegi üle anda. Muidugi on mu hinges kahtlusi, et kas ma ikka käitun õigesti, et jätan maha kodumaa sellisel raskel ajal. Kuid teisalt tunnen, et rohkem ma panustada ei suuda... Juba kaheksa aastat olen elanud pidevas sõjastressis.

Paljud ukrainlased tunnevad kahjuks alles nüüd, et käib sõda. Tegelikult käib see sõda juba kaheksa aastat. Ja keegi ei tea, kui kaua see veel kestab.

Aga ega´s midagi. Praegu olen heas tujus ja ootan oma bussi, ja varsti juba sõidan. Kohtumiseni!»

Lvist Vilniusesse on teed vähemalt 17 tundi.

Inna Šulženko palus kõigile Tartu Postimehe lugejaile edasi öelda sedagi, et nende enama kui saja sõjapäeva jooksul on ta tajunud eestlaste suurt toetust, kuna teadis, ta lugudel on palju jälgijaid, ja kõik need inimesed elasid kaasa mitte ainult talle, vaid tervele Ukrainale.

Tänusõnad Katjalt.
Tänusõnad Katjalt. Foto: ekraanikuva

Kes pani tähele, see märkas, et video lõpus ütleb Inna Šulženko: «Kohtumiseni!»

Loodetavasti kuulebki temast varsti jälle. Aga need lood ei ole siis enam sõjast, vaid sõjast pääsenuist. Neist, kes püüavad jalgu alla saada võõrsil või ootavad seal pikisilmi tagasi koju minekut, ja neid lugusid on terve maailm täis.

Vilniuse poole bussiga teel olles saab Inna Šulženko järjest sõnumeid tänusõnadega Dniprosse jäänud inimestelt. «Neid on äärmiselt meeldiv lugeda,» märgib Inna.

Katja kirjutas talle nii.

«Innotška, tahan tänada sind huvitavate ja kasulike tegevuste eest, mis meil olid. Jääme sinust ja neist tundidest puudust tundma. Oleme tänulikud saatusele, et meil õnnestus tuttavaks saada sinu kui inimese ja professionaaliga. Sa oled vaimustav igas mõttes. Tohutult suur tänu sulle kõige eest! Jääme igatsema su tunde ja sinuga suhtlemist. Head teed, et jõuaksid kiiremini oma laste juurde ja saaksid neid emmata.»

Dniprost saadab Inna Šulženko teateid sisepõgenikest, kes saabuvad Dniprosse esimest varju otsima seda kaarti vaadates nii ülevalt, alt kui ka paremalt.
Dniprost saadab Inna Šulženko teateid sisepõgenikest, kes saabuvad Dniprosse esimest varju otsima seda kaarti vaadates nii ülevalt, alt kui ka paremalt. Foto: Lii Ranniku kaart

Inna Šulženko varasemaid sõnumeid sõja esimesest päevast alates kuni tänaseni loe blogist.

Märksõnad
Tagasi üles