Päevatoimetaja:
Emily Lieberg
+372 730 0138
Saada vihje

VIDEOD Inna Šulženko lahkub raske südamega Ukrainast ja on teel oma laste juurde Leetu

Copy

«Sa andsid alla, kas sa tõesti andsid alla?» kuuleb Inna Šulženko peas iseenda häält neil tundidel, mil sõidab mööda Ukraina auklikke teid läände, et lahkuda riigist. Kas jäädavalt, või kui kauaks? Ei tea.

Kolm kuud tagasi viis ta Dniprost sõjavarju oma 9-aastase tütre Kirina, sihtpunktiks Vilnius, kus elab ja õpib ta täiskasvanud poeg Ivan.

Siis naases Inna Šulženko Dniprosse, et edasi töötada Caritase organisatsioonis ning aidata vähekindlustatud peresid ja lahingupiirkondadest saabunud põgenikke. Et olla psühholoog lastele, kellega juba enne sõda töötas, keda aga sõda aina juurde tõi.

Viimene kallistus.
Viimene kallistus. Foto: Erakogu foto

Inna Šulženko olemus tõrkus sõja algul põgenikuks saamist. Siis oli ta veendunud, et suudab Ukrainat aidata kõige paremini nii, kui jätkab tööd, mida oskab ja mis talle meeldib.

Sõja esimesest päevast alates on Inna Šulženko saatnud teateid, kuidas elu rindejoonest näiliselt kaugel, aga siiski keset sõda, käib.

Maalimise tund koos psühholoog Inna Šulženkoga.
Maalimise tund koos psühholoog Inna Šulženkoga. Foto: Erakogu foto

Dniprost Sjeverodonetskisse ja Lõssõtšanskisse, kus praegu peetakse kõige karmimaid lahinguid, on linnulennult 250 kilomeetrit. Dniproski on õhuhäire sireenid aga tavalised, nii nagu plahvatusedki, mis kostavad kas lähemalt või kaugemalt oblastist. Ka Dnipro on pihta saanud.

Inna Šulženko ütleb, et väga paljudele ukrainlastele on see, et Ukraina on sõjas, kohale jõudnud alles pärast 24. veebruari. Innale algas sõda 2014. aastal, kuna ta ise on pärit Luhanskist, kust ta põgenes; sealt alates ei ole lahingud tema kodukohas lakanud.

Kaheksa Dnipros elatud aasta jooksul ei ole Inna Šulženko soetanud endale korterit, vaid on elanud üüripindadel. Aga selle ajaga on ta soetanud endale palju sõpru, ja õppinud ära, kuidas kõike otsast alata siis, kui sul on vaid tühjad peod. Aga see kaheksa aastat ta elus on olnud ka suur stress, mida ta vapralt kuni viimase ajani talunud on.

Inna ja Aleksander.
Inna ja Aleksander. Foto: Erakogu foto

Kas uus algus õnnestub nüüd Leedus, maal, mille rahva keelt Inna ei oska ja kus ta psühholoogi-kvalifikatsioon esialgu midagi ei maksa? Vilniuses on Inna vähemasti koos oma lastega, kelle järele ta Dnipros meeletult igatses. Lastega koosolemise hind on omakorda see, et ta mees Pavlo peab maha jääma Ukrainasse, kuna täiskasvanud mehed riigist välja ei pääse.

Hüvastijätupeod Dnipros on Inna Šulženkole olnud hingekriipivalt kurvad.

«Innat ei ole lihtne asendada,» ütles kolleeg Aleksander, kuna Inna teeb tööd mitte tunde lugedes, vaid selle nimel, et oleks tulemus. Kui Inna lahkub, et ole Dnipros uut, suurte kogemustega psühholoogi kuskilt võtta ja need lapsed jäävad omamoodi vaeslasteks.

Hea sõbranna Ivanka, kelle ülesanne on varustada rindel olevaid sõdureid moonaga, peab hüvastijätukõne, mille toonist ja soovidest on aru saada, kui kurb on lahkujal ja kui kurb on mahajääjatel, mida ka ülesvõetud laul ei leevenda. See video on seesama, mis tänase loo algul üleval näha.

Teine video, mille Inna saadab, on peolauast. See on ta sõbranna sünnipäev, millest ta koos oma mehe Pavloga jõuab veel osa võtta, ja kus nad laulavad kurva lodjapuu laulu, hoogsalt ja optimistlikult.

Teekond läbi Ukraina on Inna Šulženkol olnud raske. Kõigepealt viis mees autoga ta Kropõvnõtskisse. Maanteed on auklikud ja väga halvas seisus ning täis kontrollposte.

Sealt edasi sõidab Inna rongiga Lvivi, ja sealt edasi bussiga Vilniusesse.

Inna Šulženko ütleb, et see kõik on nagu rokkgrupi Mašina Vremeni juhi Andrei Makarevitš loodud laulus «Пока горит свеча».

Seal on sõnad, et «Я в сотый раз опять начну сначала, пока не меркнет свет, пока горит свеча!» Ehk «...sajandat korda alustan ma uuesti, kuni valgus ei tuhmu, kuni küünal põleb...»

Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates kuni tänaseni loe blogist.

Tagasi üles