/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/06/03/14600618t1hffb5.jpg)
Inna Šulženko tunnistab, et kaugeltki mitte kõike, mida ta Kesk-Ukraina linnas Dnipros tunneb, ei saa ta jagada ega kirjeldada. Mõtteid on palju, need on segased, ja mis kõige hullem – sõda venib.
100 päeva sõda. Milliseid haavu ravitakse sõdureil Dnipro haiglas?
Inna Šulženko töötab Caritase organisatsioonis psühholoogina, aitab sõjapõgenikke ja nende lapsi, jagab humanitaarabi, organiseerib rindepiirkondadest saabunud inimestele öömaja ... On olemas seal, kus vähegi tunneb, et teda vajatakse.
Ta igatseb kohutavalt iseenda laste, 9-aastase Kirina ja 19-aastase Ivani järele, kes elavad Vilniuses, aga ta ütleb, et Dniproski on tal lapsed, kellega töötab kui terapeut ja keda ta maha jätta ei saa.
Nüüd sai Inna Šulženko sõnumi sõbralt, kes töötab haiglas vabatahtliku õena. «Inna, kas saate tuua palun haavatud sõduritele aluspükse, sokke, tualett-tarbed ...» seisis seal.
/nginx/o/2022/06/03/14600621t1h0bc9.jpg)
Inna mõtleb, et kõik ju teavad, et ta on ainult psühholoog, kelle missioon on toetada tsiviilelanikke ... Ta peaks selle kirja edastama teistele vabatahtlikele. Aga Inna teeb erandi ja ütleb: «Olgu, vaatan, mida mul teha õnnestub ...»
Inna Šulženko mõtleb poiste peale, kellest paljud on sama vanad kui ta enda poeg ja kes on Donbassi rinnetelt toodud ravile nende linna haiglasse. «Need poisid on nii noored ja neil kõigil on üks soov: sõda peatada!» räägib ta. «Et lapsed elaksid rahuliku taeva all, et taevas lendaksid rakettide asemel linnud ja tuulelohed. Need poisid on valmis andma oma tervise ja isegi elu …»
Inna näitab haiglast saadetud pilte sellest, milline näeb välja puruks lastud jalg, põlv, milline on haav, kui sõduril ei ole enam üht õlga. Kas seda üldse peaks näitama?!
:format(webp)/nginx/o/2022/06/03/14600623t1h37da.jpg)
Mitte keegi ei tea, kust läheb piir, mida näidata ja mida mitte näidata, kui pidada silmas seda, et Venemaa agressiooniga Ukrainas ei tohi harjuda. See sõda on kõike muud kui tavaline. Need verised haavad on päriselt olemas, need mehed, keda praegu Dnipros kokku lapitakse, olid eile veel täiesti terved.
/nginx/o/2022/06/03/14600626t1h0f39.jpg)
«Saadan kolm pilti, mis on kõige leebemad, ma teisi ei saada,» ütleb Inna Šulženko.
Üha rohkem näeb Dnipro tänavatelgi noorsõdureid.
«Mänguplatsidel on lapsed, aga mööda jalutavad täisrelvis sõdurid ... See on kogu Ukraina reaalsus. Ma tean raamatutest, et Ukraina ei ole kunagi alla andnud, Ukraina on alati väljas oma maa ja rahva eest. Nüüd ei saa minna teisiti!»
2. juunil tulistasid Vene agressorid suurtükkidest Dnipro jõe kaldal asuvat Marianske küla. Rünnakus said viga kaks alaealist ja nende ema. Täielikult on hävinud kaks elamut, kannatada on saanud veel mitu hoonet. Gaasitorustik ja elektrivõrgud on korrast ära. Nii teatas Dnipropetrovski oblasti sõjaväevalitsuse juht Valentyn Reznichenko Telegramis. Vahendas Ukrainska Pravda.
Marianske asub Dniprost 100 kilomeetrit edelas. Kõik märgid viitavad sellele, et Vene väed teevad Dniprost edelas ettevalmistusi Mõkolajivi ründamiseks, et pääseda lähemale Odessale.
Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates kuni tänaseni loe blogist.