Tragöödia Dnipros – raketirünnakus said haavata ja hukka kümned inimesed

Inna Šulženko (paremal) Mariupolist pääsenud Jevgeniaga Dnipros, mida nüüd juba samuti pommitatakse. Foto: Erakogu

Täna tabas Dniprod Iskanderi tüüpi rakett, mis on kole sõjariist, kuna suudab lennata sadade kilomeetrite kaugusele ning sel on lõhkepea, mis kaalub 480–700 kilogrammi. Ukrinformi teatel tabas niisugune rakett Dnipros rahvuskaardi baasi ning surma ja haavata saanuid on kümneid.

Dnipro territoriaalkaitse juht Hennadi Korban ütles täna Dnipro TVs, et hommikul leidis aset tragöödia. «Iskander-rakett tabas rahvuskaardi lasketiiru. Hukkus kümmekond inimest. Vigastada sai 30 kuni 35 inimest,» rääkis ta.

Ohvreid oleks võinud olla rohkem, kuid Ukraina kaitseministeeriumi korralduse järgi ei koonda sõjaväelased ühte kohta rohkem kui 20 inimest. Korban lisas, et olukord ei lähe hullemaks mitte ainult nende regioonis, vaid ka rindel. Vene väed püüavad pealetungi intensiivistada eelkõige Luganski ja Donetski oblastis.

Dnipropetrovski piirkonda ümbritseb kolm rinnet ja seetõttu sagenevad õhurünnakute hoiatused ja raketilöögid Dniproski.

Niisugustes tingimustes töötab sõjapõgenikke aitav psühholoog Inna Šulženko, kes sel nädalal on olnud vaikne. Ta ei ole saatnud ühtegi sõnumit, ei rõõmsat ega kurba. Küsimuse peale, kas kõik on korras, kas sa oled elus, vastas Inna Šulženko, et on töösse uppunud ja viimased päevad on olnud pingelised. Tänane hommik äratas teda sõnumite ja telefonihelinatega, kust ta siis kuuliski, et Dniprot on rünnatud.

«Ma võitlen oma haigustega elu eest, sest ma tahan näha sõja lõppu!» ütles 76-aastane Jevgenia.

Inna Šulženkol on pisut nagu häbi tunnistada seda, et viimastel öödel magab ta nagu kott. Isegi abikaasa ei ajanud teda üles, kuna teadis, kui väsinud Inna on. «Me oleme aga elus ja kogu aeg tööpostil,» rääkis ta. «Plahvatused ja sireenid ei ole põhjus lasta kätel rüppe kukkuda, seda enam, et abivajajaid jätkub.»

Inna Šulženko saadab pildi 76-aastasest Jevgeniast (pilt on selle loo algul), kes on pääsenud Mariupolist, kus elas kaks nädalat pideva pommirahe all keldris.

Jevgenia kodulinn Mariupol ja põlenud korter. Foto: Internet

Jevgenia tervis on kehv. Eelmisel aastal tehti talle südameoperatsioon, ka põeb ta rinnavähki. «Ma võitlen oma haigustega elu eest, sest ma tahan näha sõja lõppu!» ütles ta.

Mariupolist lahkus Jevgenia kõigepealt Listvjankasse, mile Vene väed olid hõivanud. Imekombel õnnestus tal välja pääseda ja jõuda Dniprosse. Nüüd üsna hljuti saatis tütar talle pildi, mille oli leidnud internetist. Sel pildil on Jevgeniale tuttav maja, aga pilt tohutult kurb, kuna ka see maja on nüüd mürsuga pihta saanud, ja korter, kus ta Mariupolis elas, aga mida praktiliselt ei ole enam.

Jevgenia on oma meeleheite staadiumi aga läbinud ja nii tugev, et suudab julgustada Innatki, öeldes: «Me elame edasi, me peame vastu ja me usume, et rahu saabub.»

Caritase organisatsiooni kontoris, kus Inna töötab, on välivoodeid veelgi tihedamalt kui varem, et pakkuda peavarju uutele inimestele, kes põgenevad mürskude alt.

«Tänane päev on olnud väga rahutu tervele me meeskonnale, kuna öised plahvatused olid väga tugevad ja väga lähedal,» ütles Inna Šulženko seekordse vestluse lõpus.

Voodid kontoris, mis on tühjad vaid päeval. Foto: Inna Šulženko

Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates kuni tänaseni loe blogist.