:format(webp)/nginx/o/2022/05/20/14565328t1h5c72.jpg)
Inna Šulženko jagab oma päevadest uusi pilte ja filme. Enamasti räägivad need uutest abivajajatest, kes on jõudnud Dniprosse ja vajavad toitu, hügieenitarbeid, rõivaid. Nii seisavad sõjast väsinud inimesed igal hommikul ka Caritase organisatsiooni väravate taga, mida Inna Šulženko hommikuti avab.
Hea on see, et humanitaarabi jätkub. Inna Šulženko sõnul aitavad nad vähemalt 300 inimest päevas ning nende elektroonilises andmebaasis on ligi 12 000 põgeniku andmed.
/nginx/o/2022/05/20/14565332t1h57d0.jpg)
Aga nii eile kui ka täna hommikul ärkas Inna Šulženko mitte äratuskella, vaid plahvatuste peale ning läks pooliku une tõttu tööle nagu läbipekstud koer. Psühholoogina peab ta tõdema seda, et tuge küsib aina enam ja enam inimesi ning abivajajate hulgas on ka lapsed. Ta peab igal ööl suutma natukenegi magada, et olla hommikul jälle rivis.
«Väravate taga seisjate silmad on väsinud ja piinatud,» kirjeldab Inna Šulženko ning saadab video, mis näitab, kuidas Caritase õuele tulevad täiskasvanud, lapsed käe otsas ja süles, kokku kolm peret.
«Me tuleme Donetski oblastist Bahmutist,» ütlevad nad. «Elu seal muutus väljakannatamatuks. Teekond Dniprosse oli raske ...»
Inna Šulženko tööruumidest on ammu saanud ajutine peavari äsja linna saabunud põgenikele, põrandal lebavad madratsid ja välivoodid. Lapsed asuvad niisugust keskkonda nähes aga kohe kilkama ja jooksma, olles rõõmsad, et valgust on palju ning tuba on puhas ja põrand sile ning nad ei pea keldris ööd mööda saatma.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/20/14565329t1hd506.jpg)
Täiskasvanud vaatavad oma lapsi märgade silmadega pealt, planeerides mõttes edasist elu, mis peab jätkuma tühja koha pealt.
Inna Šulženko peas keerlevad niisamuti mõtted. Et kuidas küll nende, ukrainlaste elu 24. veebruarist alates muutus. Ja kuigi uudistes kirjutatakse, et sõda varsti lõpeb ja Ukraina võidab, küsivad inimesed: «Millal saavad lapsed väljas jalutada ilma sireene ja pommiplahvatusi kuulmata, millal saabub normaalne elu?» Aga sellele ei oska Inna Žulšenko kuidagi vastata.
Inna räägib veel, et väga paljud sõja algul välismaale pagenud ukrainlased kipuvad koju ning Poola-Ukraina piiripunktides on taas mitmepäevased järjekorrad. Seekord mitte Ukrainast välja-, vaid riiki sissetoovatel teedel. Üks ta Prantsusmaalt teele asunud tuttav on piiripunktis, mis asub Hrushivi lähedal, oodanud kolm ööpäeva. Nendes järjekordades seisvate perede eest ei hoolitse praegu keegi ning süüa on väga keeruline hankida. Kojusaamise teekond üle piiri tagasi Ukrainasse on kohati raskemgi, kui see oli lahkumisel, mil sõja käest põgenevate inimeste eest hoolitsejaid ohtralt jätkus.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/20/14565331t1h0b10.jpg)
Kõigest hoolimata tähistasid ukrainlased 19. mail suurt pidupäeva Вышиванкаt ja katsid sel puhul laua. Võšivanka on tikanditega traditsiooniline Ukraina rahvarõivas, selle sõnaga tähistatakse nii tikanditega särki, kleiti kui ka pluuse.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/20/14565334t1h3203.jpg)
Galina on koduhoolduse sotsiaaltöötaja, kes aitab eakaid, kel lähedasi ei ole või kel elavad need väga kaugel. Galina on pärit Lääne-Ukrainast, Glinjanoe asulast. Rohkem kui 10 aasta eest kolis ta Donetskisse, ja 2014. aastal tuli sealt ära Dniprosse.
Inna Šulženko ütleb, et Galina on tõeline ukrainlanna ja patrioot.
«Ta räägib alati ukraina keelt, hoolimata sellest, et on aastaid elanud venekeelsetes linnades,» iseloomustab teda Inna. «Galina tööülesannete hulka kuulub pensionäride eest hoolitsemine. Ta aitab neid majapidamistöödes, käib poes, jälgib tervist. Kuid praegusel raskel ajal toetab neid eelkõige psühholoogiliselt – vanadele inimestele on plahvatused ja sireenid väga rasked taluda. Imetlen Galina energiat ja ta võluvat naeratust!»
Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates kuni tänaseni loe blogist.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)