Neli sõja eest Tartusse pagenud naist räägivad oma kodust, mis Ukrainasse maha jäi

Darja Krutikova, Anna Vjaznikova, Tatjana Panasiuk ja Svetlana Tšernjakova on leidnud sõja eest pelgupaiga Tartust. Foto: Jorge Silva/Reuters/TPM

Sel Dnipro lähedalt võetud pildil õitseb rapsipõld, mis annab maastikule Ukraina rahvusvärvides koloriidi. Eesti kevad on tänavu hiline. Mariupoli rusude vahelt eluga pääsenud Darja Krutikova ütleb, et maa on siin tõesti külm, aga inimeste südamed on kuumad. Ta peab silmas eestlasi, kes teevad tema meelest kõik selleks, et ukrainlastel oleks võimalik sõjaõudused unustada ja rahuliku südamega taevasse vaadata. Loe pikemalt SIIT.

Odessast lahkunud Svetlana Tšernjakova imestab oma saatust ega tea, mis nime sellele anda. Ta kirjeldab, kui kurvad on olnud kõik need tunded selle pärast, millest nad perega on ilma jäänud. Aga kui palju häid inimesi on nad oma teekonnal kohanud! Meiega ei olekski nagu midagi halba juhtunud, ütleb ta. Loe pikemalt SIIT.

Kodud neljas linnas. Foto: Lii Ranniku

Anna Vjaznikova kodu on Luhanski oblastis Lõssõtšanskis, mida pommitatakse sõja algusest saadik. Anna on sealt 2014. aastal ühe korra juba põgenenud. Elanud kolm ja pool aastat Venemaal sugulaste pool. Kui vanaema suri, otsustas ta tagasi minna, sest kodu on kodu. Pärast 24. veebruari istus Anna kahe lapsega kolm nädalat oma korteri esikus, julgemata nina õue pista. Sõbranna pealekäimisel nõustus ta lõpuks Eestisse tulema. Siis läks teisest toast seina pealt maailma poliitilist kaarti vaatama ning nägi, kui pikk on Eestil piir Venemaaga. Hirm valgus mööda ta veresooni laiali... Kas maailmas üldse leidub kohta, kus enam kartma ei peaks? Loe pikemalt SIIT.

Harkivist pärit Tatjana Panasiuk on oma sisemist jõudu kulutanud selle nimel, et tunnetada kodu iseendas, mitte kusagil mujal. Mulle jätkub siin Eestis kõike, ütleb ta. Ma võin endale osta ka šokolaadicroissant’i ja süüa seda keset tänavat suure suuga. Harkivist sellist ei leia! Aga kui ma näen päikeselisel päeval tänaval kõndimas Eesti lapsi, siis puhken ma nutma. Loe pikemalt SIIT.

Need neli Ukraina naist – Darja, Sveta, Anja ja Tanja – räägivad oma lastest ja meestest ning kadunud elust ja sellest, kuidas hing on kodu järele haige.

ME EI TOHI UNUSTADA EGA VÄSIDA!

Kevad. Jahe ja heitlik, aga siiski kevad. Läheb soojemaks. Mõnusalt soojaks. Suvi ei jää tulemata ja koos sellega kosutavad hetked rannas, metsas, maal ja veel... Me kõik vajame puhkust, oleme selle välja teeninud. AGA Ukrainas kestab SÕDA, jätkub võitlus vabaduse ja inimlikkuse eest. Ka meie eest. Paljud selle sõja tõttu kannatanud inimesed elavad nüüd meie keskel.

Seepärast ME EI TOHI UNUSTADA EGA VÄSIDA!

Ole hea ja leia võimalus toetada Ukrainat ja ukrainlasi ka täna ja homme. Vaata: kriis.ee/aita-ukrainat või slava.ee.

TPM