1. LUGU MARIUPOL ⟩ Darja Krutikova: mariupollased on nüüd kui üks suur verine haav
18. mai 2022, 23:50
Darja Krutikova (25) sündis mereäärses Mariupolis. Linnas, mis on tulvil valgust ja rohelust. «Kõige soojem meri ja kõige soojem kevad on seal,» ütleb Darja.
Kui Darja silmad kinni paneb, näeb ta Tarass Ševtšenko bulvarit ja tunneb kodu lõhna. Ta elab 14-korruselise maja teisel korrusel, kaks tuba ja köök, vannituba on aknaga. Talle meeldib puhtus, nende kodule annab puhtuselõhna üks kindel pesupulber.
Oma mehe Vadimi (26) leidis Darja internetist. «Tervist! Mina olen Vadim. Ma olen elektrik. Ma olen su tulevane mees,» kirjutas talle Vadim. Sellest ajast on nad koos.
Nende pulmapäev oli soojal septembripäeval, mil päike säras. Darja kandis maani valget kleiti, loori asemel oli pikkadesse juustesse kinnitatud tüllist lehv, käes helepunased roosid. Nende varandus on poeg Dima, viieaastane.
Uus aasta tõi sõja
Darja näitab üht fotot, tehtud tänavu 1. jaanuaril, kus ta istub akna all, selja taga ehitud kuusk. Tugitooli leenil on end sisse seadnud koheva sabaga kass Murtšik, kes piilub kardinate vahelt õue. Darja vaatab otse kaamerasse, nagu küsiks, mis sa meile tood, uus aasta.
24. veebruarist maailm muutus. Murtšikut ei ole Darja näinud pärast seda, kui lööklaine purustas nende korteri akende klaasid. Kass põgenes katkisest aknast välja ja jäi sestpeale kadunuks. «Tarass Ševtšenko bulvar on praegu nagu surnuaed, lihtsalt surnuaed,» sõnab Darja. «Seal on lapsed, vanakesed, noored... Iga hoov, kus varem oli mänguväljak, on nüüd surnuaed.»
Sõja esimesed kümme päeva elasid Darja, Vadim ja Dima oma kodus. Pärast seda, kui üks mürsukild läbis nende majaseina ajal, mil kõik magasid, pugesid nad peitu esikusse. Ühel järgmisel päeval oli plahvatus aga sedavõrd tugev, et mürsukild jõudis läbi kolme seina sinnagi. Darja näitab rusikat appi võttes, kui suur see kild oli. Õnneks ei tapnud kedagi.
Järgmisel päeval läks Vadim jala läbi linna, et tuua Mariupoli teisest servast ära Darja ema. Ühe päeva ja öö pidid nad veel selles korteris vastu pidama. Lööklained raputasid maja. Darja sõnul võib lööklaine olla nii tugev, et inimene kaotab teadvuse. See võib lõhkuda uksi, aga see võib neid ka nii tihkelt kinni lüüa, et sa ei pääse enam kuhugi.
Siis, järgmisel päeval, see oli 6. märts, jõudis maalt autoga Mariupolisse Vadimi vend ja viis nad ära külla. «Külas oli võimalus ellu jääda. Seal on kelder, toiduvarud, seal saab joogiks puhast lund sulatada,» kirjeldab Darja.
Kas surm tuleb ruttu?
Linnas ei olnud enam midagi. Et sooja saada, käisid inimesed õues lõket tegemas. Paljud said sellepärast surma. Aga tulistati ka juba külas.
«Iga kord, kui meid pommitati...» alustab Darja ja vakatab. Mõtleb, kuidas edasi öelda.
«See on nii, et ma kuulen lennuki häält ja ma tean, et sekundi pärast on plahvatus,» kirjeldab ta seda. «Mu ema on meedik, mu peas peksleb küsimus, ja ma räägin... Kallis ema, kui minult rebitakse käsi või jalg, kas siis on väga valus? Räägi mulle kui meedik, mida inimene tunneb siis. Kas surm tuleb ruttu? Ema, palun anna mulle andeks, ma väga armastan sind, aga kui minuga midagi juhtub, siis lämmata mind, palun tee seda! Et ma ei piinleks...»
Darja räägib, silmad suured ja kuivad.
«17. märtsil jõudis meie külla DNR,» jätkab ta. DNR on lühend venekeelsest Донецкая Народная Республика’st, see tähendab isehakanud Donetski rahvavabariiki, mida Venemaa koos Luhanski rahvavabariigiga kolm päeva enne sõda iseseisvate riikidena tunnustas.
«Meie aeda jooksid automaatidega mehed, tulistasid Ukraina võitlejaid, kaks said surma,» räägib ta. «Me matsime nad sinnasamasse, otse oma aeda. Siis tuldi meie juurde, öeldi, et rindejoon on siin. Et kui tahate, evakueeruge, teil on viis minutit aega, kohe hakatakse tulistama. Me tõstsime käed üles, mu laps ka tõstis käed üles...»
Kuhu evakueeritakse, seda ei öeldud. Darja meenutab, kuidas nad läbisid filtratsiooni. Kuidas vaadati üle kõik nende asjad. Asju oli vähe: märjad salvrätid, küpsised, kommid. Kuidas neilt võeti telefonid ja kontrolliti numbreid. Meestel paluti trussikute väele paljaks võtta. Vaadati, kas neil on tätoveeringuid, sinikaid, võitluse jälgi. Küsiti sugulaste kohta, et kes on teeninud sõjaväes ja kus nad praegu on. Ähvardati, et kui nad kõike ära ei räägi, võtavad nad Darja mehe Vadimi ja panevad Vene armeesse. Okupantide armeesse.
«Ma langesin põlvili, ma ütlesin, et olen rase!» räägib Darja. See on suurim vale, mida ta eales on pidanud kasutama, et oma peret koos hoida. «Kui soovite, võtke kõik mu kuldehted endale, aga palun laske mu mees läbi!»
Oli veel üks imelik olukord Taganrogi vaksalis, kus neid väevõimuga rongile viidi ja keegi ei öelnud, kuhu rong läheb. «Algul ma mõtlesin, et meile pakutakse vagunit ööbimiseks, sest poeg Dima tahtis nii kangesti magada,» sõnab Darja. «Aga kas ja millal see rong liikuma hakkab ja kuhu, mitte keegi ei öelnud. Siis küsisin koristaja käest, kas tema teab. Ta vastas, et kuhugi põhja.» Nad lipsasid vaguni teisest uksest välja ja kadusid rahva sekka.
Edasi liikusid omal jõul. Taganrog, Rostov, Piiter, Pihkva... Sealt taksoga Šumilkinosse ja sealt jala Eesti piirini. Oli 24. märts, pime, tuiskas ning neil olid seljas kerged rõivad. Mariupoli kevaded on sel ajal juba soojad.
Tänu headele inimestele elavad Darja, Vadim ja Dima praegu Tartus Karlovas kahetoalises korteris. Mõlemal on töö. Darja sai selle OÜs Foxway, mille tehnik Marti Naroškin on üks neist, kes seisab selle eest, et kasutatud arvuteid korda teha ja ukrainlastele jagada.
Mariupolis on nende 14-korruselisest majast alles enam-vähem viis korrust. Üks mürsk tabas ka esimest korrust, kus inimesed sees olid. Darja kodu selle peal põles tühjaks. Kõik majad ümberringi põlesid. See juhtus päev või kaks pärast seda, kui nad olid maale sõitnud.
«Me ei oleks seal ellu jäänud,» arvab Darja.
Kallid ristilapsed
Darjal on Mariupolis klassikaaslasi. Ta teab, kuidas üks neist ronis keldrist välja maa peale süüa otsima ja sai surma.
Darjal olid Mariupolis ristilapsed. Väikese Liisa ristimistalitus pidi olema 15. märtsil, aga Liisa elas oma emaga kaks kuud maa all... Ta teise sõbranna viis mees autoga sünnitama, auto sattus tulistamise tõttu avariisse, sõbranna sai löögi kõhtu ning sünnitas kolme minutiga tüdrukukese sealsamas autos. Selle lapse nimi on Eva, temast saab Darja teine ristilaps.
Nende Tartu elu kõige helgem päev on olnud see, kui nad said teada, et need lapsed ja nende emad on elus ning Mariupolist välja pääsenud. Nüüdseks on nemadki Eestis.
Mida mõtleb inimene, kes teab oma kodust niisuguseid asju?
«See jääb hinge piinama terveks eluks. Terve meie linn on betoonist prügi täis,» vastab Darja. «Mariupol tähendab aga eelkõige inimesi, suurt peret, kus kõik üksteist tunnevad ja toetavad. Need inimesed on praegu kas surnud või põgenenud. Meie, mariupollased, oleme nüüd kui üks suur verine haav.»
ME EI TOHI UNUSTADA EGA VÄSIDA!
Kevad. Jahe ja heitlik, aga siiski kevad. Läheb soojemaks. Suvi ei jää tulemata ja koos sellega kosutavad hetked rannas, metsas, maal ja veel... Me kõik vajame puhkust, oleme selle välja teeninud.
AGA Ukrainas kestab SÕDA, jätkub võitlus vabaduse ja inimlikkuse eest. Ka meie eest. Paljud selle sõja tõttu kannatanud inimesed elavad nüüd meie keskel.
Seepärast ME EI TOHI UNUSTADA EGA VÄSIDA!
Ole hea ja leia võimalus toetada Ukrainat ja ukrainlasi ka täna ja homme.
Vaata: kriis.ee/aita-ukrainat või slava.ee
TPM