:format(webp)/nginx/o/2022/05/15/14552222t1hf284.jpg)
Nädalalõpul pöördus Dnipros ilm jahedaks, eile sadas vihma. Sõjas aga nädalavahetusi ei ole. Eileõhtuse Eurovisiooni lauluvõistluse unustas Inna Šulženko ära. Ausalt öeldes polnud ta Eurovisiooni melu sel kevadel tähelegi pannud ning Kalush Orchestra lugu «Stefania» asus kuulama alles hommikul, kui Tartu Postimehelt võidu puhul tervitused sai.
«Kindlasti on see võit väga paljudele ukrainalastele oluline, aga minu mõtted on olnud mujal,» sõnas ta. «Tegelikult on see isegi naljakas: teistele inimestele, keda ma aidata püüan, räägin kogu aeg, et elu läheb edasi, aga ma ise olen muust maailmast täiesti kõrvale jäänud. Aitäh, et mu tagasi ellu äratasid.»
Inna Šulženko ei ole suur räpi austaja, aga Ukraina võidulaulu meloodilisem pool ja refrään meeldisid talle küll. Siiski kahtlustab ta, et Ukraina sai võidu mitte laulu enda, vaid selle pärast, et Venemaa agressiooni tõttu Ukrainasse toetavad nende riiki kõik.
Siis kuulas Inna Šulženko ära Eesti laulu «Hope» ja märkis, et see meeldis talle isegi rohkem. Seejärel ütles, et nüüd peab kohe asuma kuulama Leedu laulu, või saab oma poja Ivani käest pragada.
Inna Šulženko täiskasvanud poeg Ivan õpib juba neli aastat Vilniuses ja just poja juurde Vilniusesse viis Inna sõja esimesel nädalal ka oma tütre Kirina. «Mu poeg ei andesta mulle, kui kuuleb, et ma ei tea Leedu loost midagi,» rääkis ta. Inna poeg armastab väga Leedumaad ja haavub alati, kui ema mõne Leedu rahva tähtpäeva kahe silma vahele jätab.
Millega Inna Šulženko nädalalõpul tegeles, et tal isegi Eurovisioon silmist kadus?
:format(webp)/nginx/o/2022/05/15/14552222t1hf284.jpg)
Inna on Tartu Postimehele saatnud sõnumeid sõja esimestest tundidest saadik. Väga sageli pikib ta neisse lugusid paljudest teistest inimestest, kes Dnipros hoolitsevad rindejoone sõdurite või lahingupiirkondadest põgenenud inimeste eest.
Eile kohtus Inna Šulženko vabatahtliku Katerinaga, kellega ta saab kokku väga harva. Katerina on pildil keskel. Temast paremal on vabatahtlik Ivanka, kes on tuttav ka ühest varasemast postitusest, mil Ivanka autoraadiost kostvale lodjapuulaulule hoogsalt kaasa hõiskas.
Aga Katerinat tunneb Inna Šulženko 2014. aastast, mil Inna ise Luhanskist põgenenuna vabatahtlikutööd alustas. Katerina tegeles juba siis rinde eesliini sõdurite aitamisega, organiseerides neile toitu, rõivaid ja esmaabivahendeid. Aga jagas ka naeratusi ja lahkeid sõnu, olles noortele sõjameestele otsekui ema eest.
Ivanka organiseerib ja kogub sõdureile mõeldud varusid kõigepealt Dniprosse, et siis, kui Katerina tuleb, saaks ta kerge vaevaga kokku panna uue koorma kõigest vajalikust, mida rindele viia.
Otsekui külm dušš eilsele Eurovisiooni võidule on aga Inna saadetud video eileõhtusest häirest.
Inna seisab aknal, vaatab pimedasse öösse; paar autot sõidab. Ta ei filmi autosid, vaid salvestab heli. Seda on kümme sekundit, iga sekund talumatult vastik.
Euroopa jälgib samal ajal lauluvõistlust. Euroopa ei tule Innale meeldegi, aga seda heli kuuleb ta väikeste vaheaegadega terve öö.
Viimastest sõjateadetest on lugeda, et Venemaa on tulistanud Dnipropetrovski oblasti Šõroke kogukonda iseliikuvatest raketiheitjasüsteemidest Uragan. Inimesed viga ei saanud, küll aga lõhuti mitmel majal aknad, teatas piirkonna sõjaväeadministratsiooni juht Valentõn Reznitšenko Telegramis.
/nginx/o/2022/05/15/14552258t1h1319.jpg)
Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates loe blogist.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)