VIDEO ⟩ Dnipro kohal lasti alla Venemaa droon. Sõja hõng on kõikjal

Põgenikevoog, mis Dniprosse jõuab, ei katke. Seda kinnitab abivajajate hulk sotsiaaltööorgnanisatsiooni Caritas väravate taga. Foto: Inna Šulženko

«On nii imeliselt päiksepaisteline ilm,» kirjutab Inna Šulženko Dniprost täna pärast keskpäeva. Siis side katkeb. Varsti on ta telefonis tagasi ja tipib uusi sõnumeid: «Sireenid hakkasid tööle, millelegi saadi vist pihta ...»

Kell 12.52 võib Censor.NET-st lugeda, et Dnepropetrovski oblasti sõjaväeadministratsiooni juht Valentin Reznitšenko on teatanud Ukraina vägede heast õhukaitsetööst, kuna just hävitati vaenlase droon Dnipro kohal.

Samadel minutitel teeb Inna Šulženko juba tavapärast tööd edasi, jagades inimestele toiduabi ja hügieenitarbeid tänaval, kus asub Caritase kontor.

Dniprosse jõudnud sisepõgenikud lugemas olulisi teateid. Foto: Inna Šulženko

Inna märgib, et jah, kui nad täna seda plahvatust kuulsid, siis kõik nagu peatus hetkeks. Keegi küsis pommivarjendi asukohta, suur osa jätkas oma tegevust maa peal. Ka järjekorras olijad ei jooksnud laiali, vaid pakkisid edasi toidukraami kottidesse – paljudel on kodus lapsed või vanakesed, kes ilma selle abita kannatama peaksid.

Inna saadab video Caritase pommivarjendist.

Seal on mitmekordseid narisid ja teisi lamamisasemeid ning kokkupandavaid toole. Inna selgitab, et varjend on mõeldud nende oma töötajatele, aga ka külalistele ning loomulikult lastele. Peamiselt kasutavadki seda kas lapsed või need täiskasvanud, keda on haaranud nii suur hirm, et vaid paksude müüride vahel suudavad nad uskuda, et on plahvatuste ja surma eest kuidagi kaitstud.

Sõja lõhn on sel nädalal Dnipros varasemast lähemal.

Öösel äratas Inna Šulženkot ja ta abikaasat tulistamine väljas. Terav valgus ulatus nende akendesse. Inna oli nii unine, et ei saanud aru, kust see valgus tuli, ja nii väsinud, et hommikul vaevalt mäletas seda, mida öösel oli kogenud.

Inna tunnistab veel midagi. Kui Venemaa aktiivne sõjategevus 24. veebruaril algas, siis tundis ta hirmu, hüsteeriatki, kuna tema elus leidis see kõik aset juba teist korda (Inna Šulženko on pärit Luganskist ning on sealt põgenenud 2014. aastal).

«Aga nüüd nagu paljud teisedki, oleme harjunud sellistes tingimustes elama,» kirjutab ta. «Kui kiiresti lendab aeg! On uskumatu, et sõda on Ukrainas kestnud kaheksa aastat!»

Inna Šulženko varasemaid lugusid 24. veebruarist alates loe blogist.