VIDEO ⟩ Inna Šulženko Dnipros: tõde ei ole üheski sõjas

10. aprillil sai Dnipro lennujaam Vene vägedelt tabamusi. Sõda läheneb ka Dniprole. Foto: Ronaldo Schemidt

«Uudiseid ei ole, ainult need sireenid... See sõda,» rääkis Inna Šulženko täna Dniprost. «Me kõik näeme, mis toimub ja aimame, mis meid veel ees oodata võib. Ma olen selle kõige pärast nii tujust ära.»

Paari päeva eest käis Inna haiglas ja kohtus haavatud sõduritega.

«Nad olid nii noored! 19-aastased, nad sobiksid mulle poegadeks. Ühel neist ei olnud kätt, teisel jalga, ma isegi ei nutnud seal,» ütles Inna Šulženko. «Need poisid olid mingit meelekindlust täis, ja seejuures lihtsad ja siirad nagu lapsed.»

Haiglas haavatud sõdurite eest hoolitsemine pani Inna Šulženko mõtlema sõja peale veel. «Nagu iga sõda, ei ole ükski sõda aus,» ütles ta. «Meil kirjutatakse, et me oleme tugevad ja meil on kuulsusrikas armee, ja me võidame. Muidugi ma usun, et me võidame... Aga see sõda algas juba 2014. aastal Donbassis, ja see kestab veel kaua. Ja need haavatud poisid seal haiglas... Ja kui palju on juba langenuid!»

Ukrainia lippudega kaetud sõdurite sargad Dnipros. Sõjaväelised matused 1. aprillil 2022. Foto: Mykola Miakshykov/UKRINFO/SIPA

Kümnete ja kümnete põgenike lugudega kokkupuutununa küsib Inna Šulženko veel valusamalt.

Miks on pidanud selles sõjas nii paljud inimesed surema? Miks ei evakueeritud inimesi, kes elasid tulejoonele ohtlikult lähedal, palju varem? Näiteks Lõssõtšanskist, Sjevjerodonetskist, mis on Luganski oblasti linnad siinpool kontrolljoont. Või Harkivist – Harkivi oblast piirneb Venemaaga, see ei saa ometi uudis olla.

Inna Šulženko Foto: Erakogu

Või Mariupolist ja Hersonist? Oli ju ilmselge, et Putin vajab neid linnasid, et valitseda Krimmi ümbritsevat merd.

Nii räägib Inna Šulženko, lisades, et tegelikult tahab ta hoolitseda selle eest, et ta ennast niisuguste mõtetega üle ei koormaks.

Täna küsis Inna Šulženko ka seda, et kui kaua jaksab ta oma tükke kokku korjata ja niisuguses olukorras üldse edasi elada. Dniprostki palutakse inimestel lahkuda, kuna Venemaa peab järgmised jubedad lahingud ilmselgelt Ida- ja Kesk-Ukrainas.

Dnipros on inimesed õhuhäire sireenidega aga harjunud, keegi ei varju enam kuhugi. Inimesed mõtlevad, kuskil pommitatakse, muutuvad hooletuks, nagu see ei puudutaks neid. Aga oht on kogu aeg pea kohal. Kui kaua Dniprost lahkumisega viivitada, küsib Inna.

Selle video saatis Inna Šulženko juba varem. See seisis kasutamata, aga sobib tänase jutu juurde, näidates, kuidas sireenidega näivad olevat kohanenud isegi pargioravad.

Inna Šulženko on ise pärit Donbassist – Luganskist, kust ta põgenes 2015. aastal pärast niinimetatud Luganski ja Donetski rahvavabariikide moodustamist. Ta sai pärast seda jalad alla Dnipros. Ta võiks mõelda, et võrreldes praeguste sõjapõgenikega, on temal läinud hästi. Tema mees on elus ja terve ja temaga koos. Nende poeg õpib juba mitu aastat Vilniuses ja ka oma tütre viisid nad selle sõja algul sinna.

«Aga kas kogu mu elu saabki olema vaid ärevuses elamine?» küsis Inna Šulženko. «Kui ma nüüd otsustan minna oma laste juurde Leetu, siis mu meest siit riigist ikkagi välja ei lasta... Mu mure ei kao mitte kuhugi. Ja seal, Leedus, tuleb minul alustada otsast. Leida töö ja oma koht... Kui kaua ma suudan jälle otsast alustada?»

Dniprost saadab Inna Šulženko teateid sisepõgenikest, kes saabuvad Dniprosse esimest varju otsima seda kaarti vaadates nii ülevalt, alt kui ka paremalt. Foto: Lii Ranniku kaart

Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates loe blogist.