Inna Šulženko Dnipros: mu kabinetist ei kao tule ja suitsu lõhn, see on küljes kõigil, kes siin peavarju saavad

Luhanski oblast. Inimesed õues süüa tegemas. Foto: STATE EMERGENCY SERVICE

Täna, 10 aprilli varahommikul tulistasid Vene väed Ukrainas Luhanski ja Dnipro piirkondi. Dnipro kesklinnas sai üks inimene vigastada. Pommitamise tagajärjel puhkes tulekahju, mis kustutati. Nii on kirjas piirkonna kuberner Valentin Reznitšenko postituses, mida omakorda vahendas Reuters.

Kuidas Dnipro sotsiaaltöötajal Inna Šulženkol see öö ja hommik möödusid? Ta vastas, et jah, on rasked ajad küll, aga kõik ei ole Dnipros veel sugugi väga halvasti. Inna Šulženko hoiab mingi nipiga tuju üleval ja ta optimistlik pool on kurbusest praegu võitu saanud.

On pühapäev, aga puhkust ei ole Dnipros siiski ühelgi päeval nädalas.

Igahommikune pilt Dnipros, Caritase väravate taga. Foto: Inna Šulženko

Kõik Inna Šulženko hommikud algavad ühtemoodi: sotsiaaltööorganisatsiooni Caritase väravate taga seisab järjekordne rahvahulk, ootamas toidu- ja riideabi. Need inimesed on põgenenud Ukraina idapiirkondadest, teadmata, kuhu nad edasi jõuavad või mida saatus neile toob.

Ka Caritase kontor annab hädavajadusel peavarju ning sel samal diivanil ja nendesamade laudade vahel, millest Inna juba on pilte saatnud, on taas uued inimesed ja taas uued lood.

Toolidest kokkupandud diivani Caritase kontoris pakub aset järgmistele põgenikele. Foto: Inna Šulženko

Seekord on seal perekond Lõsõtšanskist: vanaema, tütar, poeg ja koer. Neil kõigil ei ole see esimene põgenemine. Nad lahkusid Luhanskist Lõsõtšanskisse juba 2014. aastal. Ja sealt olid nad sunnitud põgenema nüüd, 2022. aasta aprillis.

Inna Šulženko kirjeldas, et see noor naine oli kõigest hoolimata väga optimistlik ja sõbralik. Rääkis, kuidas nad pikka aega peitsid end keldritesse ja uskusid, et kõik halb saab varsti otsa.

«Tule ja suitsu lõhn ei lahku aga mu kabinetist, see püsib visalt kõikide inimeste küljes,» ütleb Inna. «Kõik need inimesed, kes neist linnadest on pommitamiste alt põgenenud, on sunnitud olnud end soojendama ja toitu valmistama ainult lõkkel ...»

Juba alates neljapäevast kutsub Dnipro linnapea üles naisi, lapsi ja vanureid ka Dniprost lahkuma, kuna Ukraina idapoolsetes piirkondades on näha sõja ägenemist, lahingud võivad jõuda Dniprosse.

Tänane hommik tõestas, et sõda juba hammustab seda linna ning see ei olnud esimene kord. 30. märtsil tabasid Vene väed Dnipro naftabaasi.

Sõja esimesel päeval sai tabamusi Dnipro lennuväli ja sõjaväeosa. Ka üks tehas on purustatud. Sireenid on olnud Dnipro elanikele tavaline osa argipäevast kõik need sõjanädalad.

Dniprost saadab Inna Šulženko teateid sisepõgenikest, kes saabuvad Dniprosse esimest varju otsima seda kaarti vaadates nii ülevalt, alt kui ka paremalt. Foto: Lii Ranniku kaart

Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates loe blogist.