/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/04/05/14465394t1h1255.jpg)
Dnipros sotsiaaltööd tegev Inna Šulženko sai täna tuttavaks Sergeiga. Sergei istus ise eemal, samal ajal kui ta naine ja lapsed seisid pikas toiduabi järjekorras.
Sjevjerodonetski haiglas on ravil mürsukildudest haavatud lapsed
Sergei on pärit Sjevjerodonetskist või õigemini nende varemete vahelt, mis sellest linnast praegu alles on.
:format(webp)/nginx/o/2022/04/05/14465382t1h329e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/04/05/14465407t1h0af6.jpg)
Sergei oli köögis, tegi koos sõbraga perele süüa, kui korterisse lendas mürsk. Sõber sai surma, Sergei jäi ilma silmast ja ta jalg on mitmest kohast vigastatud.
:format(webp)/nginx/o/2022/04/05/14465399t1hb84a.jpg)
Sergei näitas Innale pilte, kuidas inimesed õhurünnaku ajal Sjevjerodonetskis keldris istuvad. Samuti näitas ta pilte haiglast, kus ise viibis. Need pildid ei ole meeldivad. Sergei enda lapsed ja naine on õnneks terved.
Kui Inna Šulženko ütles eile, et Caritase toidujärjekorras on väga palju inimesi, siis täna kordas ta sama, ja lisas, et rahvast on aina rohkem ja rohkem. Et Dnipros pinge kasvab. Keegi ei tea, kas Dniprol läheb paremini kui neil teistel Ukraina linnadel, kust praegu põgenikud Dniprosse valguvad, või seisab Dniprol ees midagi niisama karmi.
Alati optimistlik ja rõõmsameelne Inna Šulženko on halbade eelaimuste küüsis. Tahaks talle vastata eestlase vanasõnaga «Ära hüüa hunti, muidu ta tuleb!» Aga seda vanasõna on ümber tõlkida raske.
Inna toksib: «Kui minuga midagi juhtub, ära unusta mu lapsi...»
Inna 19-aastane poeg Ivan õpib Vilniuses ja sinna viis ta sõja esimesel nädalal ka oma üheksa-aastase tütre Kirina. Kõigest sellest on lugeda sellesama blogi esimestes lugudes.
«Sa oled kui valgus mu aknas!» ütleb Inna veel. See kõlab nagu armastuseavaldus, aga on midagi palju rohkemat.
:format(webp)/nginx/o/2022/04/05/14465414t1hde6d.jpg)
Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates kuni tänaseni loe blogist.