R, 3.02.2023

PILDID ⟩ Pärast tööpäeva käib Inna Šulženko Dnipro vaksalis Lvivi rongi ootajaile teemoona jagamas

Aime Jõgi
, ajakirjanik
Pärast tööpäeva käib Inna Šulženko Dnipro vaksalis Lvivi rongi ootajaile teemoona jagamas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tüdruk Dnipro rongijaamas ootamas koos vanematega kohta tasuta Lvivi rongis, mis viiks nad lahingutest eemale. Tüdruk lehvitab Caritase töötajaile, kes ulatasid teelolijaile toidupaki (ees põrandal).
Tüdruk Dnipro rongijaamas ootamas koos vanematega kohta tasuta Lvivi rongis, mis viiks nad lahingutest eemale. Tüdruk lehvitab Caritase töötajaile, kes ulatasid teelolijaile toidupaki (ees põrandal). Foto: Inna Šulženko

On pühapäev, päikeselise nädalavahetuse lõpp. Nii on see Eestis ja kõikides teistes riikides, kus ei ole sõda. Ukrainas põgenevad inimesed Mariupolist, Slovjanskist, Rubižnest, Lõssõtšanskist, Sjevjerodonetskist ja teistest linnadest, mis on olnud pideva tule all, iga päev. Ei ole nii, et kui sul õnnestub reedel ellu jääda, siis saad laupäeval ja pühapäeval puhata.

Inna Šulženko elab Dnipros – see on linn keset Ukrainat, Dnepri kaldal – ja kirjeldab oma päevi sotsiaaltöötajana Caritases. Näiteks eile võtsid nad vastu 150 sisepõgenikku. See on kübeke kõigist, kes on lahingualadelt Dniprosse jõudnud. Õnneks on linnas veel abiorganisatsioone, kes kodu kaotanud inimestele tuge pakuvad.

Dniprosse kostavad samuti plahvatused, aga harvemini ja kaugemalt. Sõda on kohal igal pool ja sireenid on sagedased. Väga tugevad plahvatused olid Dnipros 30. märtsil, kui pommid tabasid sealset nafatabaasi.

Inimesed Dnipros toidu- ja rõivaabi saamas.
Inimesed Dnipros toidu- ja rõivaabi saamas. Foto: Inna Šulženko

Sellel pildil seisavad inimesed pikas toidujärjekorras varahommikust saadik.

«Päeva lõpul tuli üks mees teist korda, pisarad silmis, paluma,» kirjeldab Inna Šulženko. «Ta nuttis selle pärast, et lastele ei jätku tal süüa. Et ta proovis küll end Dnipros sisse seada ja tööd leida, aga see ei õnnestu.»

Inna Šulženko tunnistab, et kui ta näeb üht meest niimoodi palumas, käriseb tal endal süda tükkideks. Muidugi me aitame, ütleb ta.

Ka räägib Inna Šulženko sellest, kuidas pärast tööpäeva lõppu, siirdub nende väike päästekomando raudteejaama, kust iga päev sõidavad tasuta rongid Lvivi. Seal kohtab kurbade silmade ja traagiliste lugudega inimesi. Innal on aga hea energia, optimistlik hääletoon ja tal on võime panna inimesed rasketel hetkedel naeratama ja nalja heitma.

«Tore, et inimesed ei kaota usku,» ütleb ta ja puhkeb ise nutma. Inna Šulženko pole ammu nutnud ja see on talle ootamatu.

Naine vaksalis ootamas oma võimalust rongile pääseda.
Naine vaksalis ootamas oma võimalust rongile pääseda. Foto: Inna Šulženko

Siis meenutab ta naist vaksalis, kes oli terve ööpäeva oodanud, et rongile saada. Ta oli väga väsinud ja otsekui ennast kaotamas. Ta oli kaua tule all vastu pidanud, aga siis põles maha nende maja. Õnneks on tal riigi teises otsas sõpru ja kui tal õnnestub rongile saada, küllap jõuab nende juurde.

Lõssõtšanski muusik, elus. Ise ka ei usu, et elus on.
Lõssõtšanski muusik, elus. Ise ka ei usu, et elus on. Foto: Inna Šulženko

Ka sai Inna vaksalis kokku ühe Lõssõtšanski muusikuga. See mees oli nii paljude plahvatuste ja tulistamiste alt pääsenud, et ta ise ka ei suutnud uskuda, et on elus. Ja et kogu ta pere jäi ellu ning et tal on isegi pill, mille ta kaasa haaras ja mis terveks jäi. Kuidas on see võimalik?!

Inna Šulženko on liigutatud ka nende perede lugudest, kes on pääsenud koos oma lemmikloomadega. «Loomade silmad on kurvad ja pisaraid täis,» ütleb Inna. «Loomadki on tundnud surmahirmu.»

Mees koerakesega.
Mees koerakesega. Foto: Inna Šulženko

Caritase organisatsiooni töötajad jagasid kõigile neile ja paljudele teistele teelolijatele toidupakke, ravimeid, mänguasju ja imikutoitu ning oma siirast abivalmis meelt. Hoolimata leinast, mis on haaranud kogu Ukrainat, naeratasid need inimesed neile vastu.

Inna lisab, et ühelt koeralt, keda tal lubati silitada ja kellega koos ta võis pildi peale jääda, sai ta kummalisel kombel vastu jõudu edasi elada ja töötada.

Ilusa suure koera lähedusest ja soojusest on abi ka Inna Šulženkol.
Ilusa suure koera lähedusest ja soojusest on abi ka Inna Šulženkol. Foto: erakogu

Lõpuks kordab Inna Šulženko, et jah, ta on pikast tööpäevast kohutavalt väsinud, aga ka rõõmus, sest talle tundub, et sel päeval suutis ta rohkem kui muidu ja täitis paljude inimeste südamed uue lootusega.

Seda ei ole palju, aga see tuleb südamest.
Seda ei ole palju, aga see tuleb südamest. Foto: Erakogu
Lemmikuga rongijaamas, teel kuhugi.
Lemmikuga rongijaamas, teel kuhugi. Foto: Inna Šulženko

Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates kuni tänaseni loe blogist.

Märksõnad
Tagasi üles