Õhtu on käes. 30. märts. Telefon tuksatab ja helendama lööval ekraanil on Inna Šulženko laused. «Kirjutan sulle sireenide huilgamise saatel,» ütleb ta. «15 minutit tagasi kostsid meie linnas tugevad plahvatused. Kus täpselt, ma veel ei tea. Aga ma tean, et kõik kirjutavad praegu üksteisele lauseid: «Kas sa oled elus?»»
Kas sa oled elus? Jah, ma olen elus, vastab Inna Šulženko Dnipros
Inna Šulženko saab vastata, et on elus. Aga plahvatuste ja sireenide ajal kujutab ta ette, mida on tundnud ja läbi elanud Mariupoli, Harkivi ja Severodonetski inimesed, keda on pommitatud nädalaid.
Hoolimata praeguste plahvatuste tugevusest ei suuda Inna päriselt mõista, mida ta tegelikult tunneb. Kas väsimust? Või tühjust? Inna küsib endalt, kuhu on kadunud hirm? Kas kartmise aeg ei olegi veel käes. Või on ta elus olnud juba nii palju üleelamisi, et need üleelamised mõjuvad talle nagu ravim. Teevad immuunseks ja tuimaks.
Inna Šulženko on sel päeval teinud ühe pildi, mida seekord näidata. Sel on soojustatud korterelamu, mille esimese korruse aknad on laudadega kinni kaetud. Mitte lohakalt ja kuidagimoodi, vaid aknaluugid on tehtud korralikest välisfasaadi lauajuppidest, mille värvitoon klapib majaseinaga ning mis kokkuvõttes maja ilmet ei rikugi.
Luukidel on väiksed piiluaugud, et toas viibijatel oleks aru saada, kas parasjagu on öö või päev, kas päike paistab või sajab vihma.
«Inimesed püüavad kuidagigi oma kodusid, iseennast ja oma lähedasi kaitsta. Et ellu jääda,» ütleb Inna selle pildi saateks.
Sireenid kostavad ilmselt ikka veel. Inna ei tipi oma mõtteid seekord pikalt. Ütleb, et kõige parema meelega tahaks ta uinuda ja unes mõelda, et see kõik, kus ta praegu elab, on samuti uni.
The Kyiv Independent News Desk teatas 30. märtsi hilisõhtul kell 22.42, et Vene väed tabasid Dnipro naftabaasi. Regionaalnõukogu esimehe Mykola Lukašuki sõnul said Venemaa raketirünnaku käigus kannatada naftabaas ja kaks kütuseautot. Ohvritest teateid pole.
Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates kuni tänaseni loe blogist.