:format(webp)/nginx/o/2022/03/29/14454195t1h827d.jpg)
«Täna oli jälle raske päev,» kirjutab Inna Šulženko. «Paljud inimesed, kel on õnnestunud välja pääseda Mariupolist, tulid toiduabi saama. Töötame väsimatult. Järjekorrad on pikad, need inimesed on meeleheitel, meie aga muretseme, kas kõigile jätkub.»
Kes Dnipros elava Inna Šulženko varasemaid lugusid on lugenud, see teab, et Inna töötab katoliku kiriku sotsiaaltööorganisatsioonis Caritas, mis tegutseb kõikjal üle maailma.
Kui täpsemalt kirjeldada, siis Inna Šulženko tegutseb Caritas Donetskis, mis pärast 2014. aastal alanud sõda Ida-Ukrainas ja separatistlike Luganski ja Donetski niinimetatud rahvavabariikide moodustamist, asus Donetskist ümber Dniprosse.
/nginx/o/2022/03/29/14454340t1he82b.jpg)
Dniprosse jõuab ka praegu, sõja ajal, rahvusvaheline humanitaarabi, mida Caritas hädasolijaile jagab.
Dniprosse saabub iga päev inimesi ka lahingualadelt, ja Caritase sotsiaaltöötajate esimene mure on leida neile esimene peavari, kus nad saaksid pisut puhata, süüa ja üle hulga aja oma esimese rahuliku une ära magada.
:format(webp)/nginx/o/2022/03/29/14454196t1h5a2d.jpg)
Siin pildil on kolm õde ja nende 92-aastane ema, kõik tulnud Severodonetskist, mis asub Luganskist põhja pool, paiknedes lähedal piirile, millest teisel on juba Ukraina kontrolli alt väljas Luganski separatistliku rahvavabariigi territoorium.
Inna küsis naiste käest, et kus nad peidus olid siis, kui Severodonetskit pommitati. Vastus on, et nad elasid vannitoas. Aga kui pommitati puruks terve nende maja, tuli neil Severodonetskist kuidagi lahkuda.
Naiste sõnul oli neil linnast välja pääseda äärmiselt raske, kuna teed olid purukspommitatud majade rusude all ja läbimatud. Nad panid mängu kõik oma säästud, et leida inimesi ja viise, kes neid sealt välja Dniprosse aitaksid.
:format(webp)/nginx/o/2022/03/29/14454199t1hcca0.jpg)
Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates kuni tänaseni loe blogist.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)