:format(webp)/nginx/o/2022/03/25/14447138t1h4bd5.jpg)
Inna Šulženko, Dnipros sõjast eluga pääsenud kaasmaalaste abistaja, viimane kiri on südanlõhestav.
«Iga päev möödub otsekui udus. Kui ma kuulen nende inimeste lugusid, kui ma elan koos nendega läbi seda, mida on läbi elanud nemad, siis jäävad need purustatud elud mulle pähe kinni ega lase öösiti magada,» kirjutab Inna Šulženko.
«Kõik, kel on õnnestunud välja pääseda Mariupolist, kõigist neist purskab välja kohutav tõde: «Mariupolit ei ole enam ...» Ja millest nad räägivad mulle läbi oma pisarate?» küsib Inna Šulženko iseendalt ja vastab siis.
«Nad jutustavad, kuidas nad käisid naabritega vett toomas ja kuidas nende pihta avati tuli, kuidas osa neist hukkus. Mõni neist surma saanutest õnnestus neil maha matta – hoovi ... Ja lõpmatud ööd ja päevad keldrites, kus ei ole enam ei vett, ei süüa ega valgust.
Siiski leidus osal inimestest julgust autokolonn moodustada ja linnast välja sõita. Aga siis – teid ei olnud enam, ees olid inimeste laibad, katkised autod. Ja nendegi pihta avati taas tuli. Nad ei tea, kuidas neil õnnestus ellu jääda.»
Inna kirjeldab, et kui Mariupolist pääsenud inimesed on Dniprosse jõudnult veidi rahunenud, otsivad nad põuest välja kortsunud paberitükid numbritega ja asuvad helistama, teatades sugulastele nende nimesid, kel Mariupolist välja pääseda ei õnnestunud, aga kes on veel loodetavasti elus. Või kes on saanud surma.
Kui Inna magamata öö järel hommikul voodist üles tõuseb, sunnib ta end võimlema, füüsiliste harjutustega oma keha koormama, et mitte tunda end sedavõrd purustatu ja katkisena.
«Iga päev ärkavad kõik Ukraina inimesed lootusega, et saabub hommik, mil sõda on läbi,» ütleb ta.
Aga kes ütleb, millal saabub see hommik?
Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates kuni eilseni loe blogist.
/nginx/o/2022/03/25/14447129t1h2d01.jpg)
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)