VIDEO ⟩ Inna Šulženko hingetõmbeta päevad Dnipros, kleeplintidega aknad, huilgavad sireenid

Kui Eesti on jõudmas piirini, kus omavalitsused ei oska täpselt vastata, kui palju sõjapõgenikke on nad võimelised vastu võtma nii, et kõigile jätkuks elamispinda, tööd, lasteaia- ja koolikohti, siis Kesk-Ukrainas asuv Dnipro on otsekui metroojaam, kuhu on kogunenud lühikeseks hingetõmbeajaks tuhandeid koduta inimesi, kes ei tea, kas nad homme on veel elus.

Dnipro elumajade aknad on lööklainete hirmus paberlintidega üle kleebitud, sageli huilgavad seal sireenid ja kostab plahvatuste kõma.

Vaade koduaknast Dnipro elamurajoonis. Foto: Inna Šulženko

Dnipros on ühendusi ja organisatsioone, mille liikmed püüavad sisepõgenikke aidata, mitmeid. Inna Šulženko kuulub organisatsiooni Caritas ning töötab iga päev olukorras, mil ta peab vastu võtma kiireid otsuseid ja suutma võimatut. Organiseerima põgenikele ajutist peavarju, saama sotti sellest, kes soovib edasi sõita, kes vajab psühholoogilist tuge, arstiabi või ravimeid. «Põgenikud on väga väsinud, ehmunud, vajavad rahu ja lootust,» kirjeldab ta neid inimesi.

Caritas majutab põgenikke paaril esimesel päeval, mille jooksul selgub, kes tahavad edasi liikuda või kellele on vaja elupaika sealsamas Dnipros. Õnneks jõuab Dniprosse Euroopa Liidust pärit humanitaarabi, ja iga päev tuleb tegelda ka selle sorteerimise ja jagamisega.

Inna Šulženko kinnitab, et esialgu nende linn veel toimib. Pooltühjade riiulitega kauplused on avatud, koolid ja lasteaiad töötavad veebis. Linnas on elekter, vesi ja gaas. Sellegipoolest on elanikel harjumus end varustada tagavaravee ja küünaldega ning seda juba 2014. aastast alates.

Ajutised istumisalused ja vesi keldris pommivarjus olijaile. Foto: Inna Šulženko

«Kell 15 algas jälle õhuhäire, algul me ei teinud sellest välja,» meenutab Inna Šulženko oma eilset päeva. «Õhuhäire ei lakanud ka nelja tunni pärast, muutus veel tugevamaks. Sõitsin lõpuks koju ja laskusin keldrisse, et näidata teile, mil viisil on varjendid sisse seadnud meie oma maja elanikud.»

Pommivarjend keldris. Foto: Inna Šulženko

Inna filmis üht keldriboksi, mille omanik on pannud betoonpõrandale madratsi, aluseks laiaks litsutud pappkarbid ning peale ootama kokkulapitud tekid. Toonud plastanumates kohale vee ning pakkinud kastidesse ja kilekottidesse muud hädavajalikku juhuks, kui algab lauspommitamine.

Matkatoolid keldriseina ääres. Foto: Inna Šulženko

Dniprod pommitati ka sõja esimesel päeval, 24. veebruaril, mil tabamusi said sõjaväeosa ja lennuväli. Üks vabrik on samuti puruks lastud.

Inna Šulženko ütleb, et kõige ebameeldivamad ongi praegu sireenid, mis huilgavad iga päev, pikalt ja valjusti ning segavad töötegemist.

Kui palju võiks olla Dniprost sõja tõttu inimesi lahkunud, ei tea keegi. Dnipro elanike arvuks võib pidada miljonit – need on 2017. aasta andmed. «Kõik bussid ja rongid, mis Dniprost iga päev väljuvad, on pilgeni inimesi täis,» teab Inna.

Mis sisepõgenikesse puutub, siis sõjanädalail on Dnipros varju otsinud 25 000 inimest, kellest osa jääb paigale, osa aga kindlasti lahkub.

Inna Šulženko varasemaid lugusid sõja esimesest päevast alates kuni eilseni loe blogist.