E, 6.02.2023

Aime Jõgi: musta kassi valged vurrud

Aime Jõgi
, ajakirjanik
Aime Jõgi: musta kassi valged vurrud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Aime Jőgi.
Aime Jőgi. Foto: Margus Ansu

Algul kirjutasin ma Inna Šulženkost kui tavalisest Ukraina naisest, sest ta oli esimene inimene, kes mulle meelde tuli hommikul, mil Venemaa alustas sõda Ukrainas. Inna elas Dnipros, ja Dniprot pommitati.

Inna Šulženkot tean alates 2015. aastast, mil ta oli Eesti pagulasabi töötaja, kes käis Donetski ja Luganski isehakanud rahvavabariikide piiril kohalikele inimestele toidupakke viimas. Ka neis kohtades, kus kuulid vihisesid ja pommid plahvatasid. Inna Šulženko ise on Luganskist pärit ja oli juba siis sisepõgenikuna palju läbi elanud. Rindeala inimestesse suhtus ta kui oma lähimatesse naabritesse, kel minna pole kuhugi ja keda lihtsalt tuleb aidata.

Küsisin Innalt tookord, miks ta mängib tulega. Et tal on kaks last, noorim alles väike. Et kui temaga rindel nüüd midagi juhtub... Inna vastas, et mustlane on talle ennustanud, et ta elab ära pika elu, niisiis pole juhuslikku kuuli vaja karta.

Kõik vahepealsed aastad on Inna Šulženko olnud heategevusorganisatsiooni Caritas psühholoog.

Kui sõda teist korda algas, siis selle sõja teisel päeval juhendas Inna Šulženko Ida-Ukrainast Dniprosse evakueeritud laste kunstitundi teemal, kuidas paanikaga toime tulla. Et kui sul on võtta ainult must värv, mis on enamasti pimeduse ja kurjuse värv, siis kuidas tollest koledast värviplärakast paberil saaks luua rõõmsa kassinäo, mustale laigule valge värviga silmi, nina ja vurrusid peale maalides.

Sõja kolmandal päeval sai Inna Šulženkost põgenev ema, kelle ülim soov oli päästa sõjakoleduste nägemisest oma tütar, seesama, kes seitse aastat tagasi oli kahene. Ning viia laps Vilniusesse, kus õpib ta vahepeal täiskasvanuks saanud poeg. Tartu Postimehe veebis hakkas sealtpeale ilmuma blogi «Ukraina põleb. Inna Šulženko teekond läbi sõtta kistud kodumaa läände».

Inna oli nõus rääkima kõigest, mis temaga juhtub. Saatma pilte ja videoklippe, jätma meelde sõjaväekolonne, autovrakke, sireene, tulistamisi, tühja kõhtu, külma ja väsimust... Laskma ka pisaratel voolata läbi paljude videokõnede.

Mida rohkem inimesi Inna Šulženko saatusest loevad, seda rohkem räägib see lugu mitte enam ühest naisest, vaid tervest Ukrainast ja tema rahvast.

Olen mitu korda endalt küsinud, miks Inna nii teeb. Miks avab ta oma isikliku elu kannatusi rohkem, kui keegi meist ette kujutada suudaks, teadmata veel, kuhu see lugu viib või mida toob tulevik. Kuidas hakkab edaspidi hakkama saama Inna väike tütar, kelle ta oma täiskasvanud poja hoole alla Vilniusesse viib? Kas tema ise Ukrainasse naastes leiab sõjast üles oma mehe? Kus ja kuidas hangib ta tulevikus tööd ja millal jõuab tagasi Dniprosse?

Ma olen sellele öösiti sageli mõelnud ja usun, et nüüd tean vastust.

See on Inna Šulženko viis mustast murest jagu saada ja sellele nägu maalida. Mida rohkem inimesi ta saatusest loevad, talle kaasa elavad, seda rohkem räägib see lugu mitte enam ühest naisest keset sõda, vaid tervest Ukrainast ja tema rahvast. Niisuguse südi näoga suur must pilv on võimas, see võib võita isegi sõja.

Märksõnad
Tagasi üles