Inna Šulženko elab Ukrainas Dnipro linnas, mis on Dnipropetrovski oblasti keskus ja kust on Donetskisse linnulennult 210 kilomeetrit.
«Сегодня не могу назвать утро добрым!» – täna hommikut ei saa Ukrainas tervitada kui head hommikut (1)
24. veebruar 2022, 12:34
Ta kodu on üürikorteris, kus teda täna hommikul kell 6.22 äratasid pommiplahvatused.
Inna avas Facebooki ja leidis oma lapse klassi lapsevanemate listis pildid arvatavasti sellestsamast plahvatusest ja vestluse.
«Krasnopolje...»
«Seal on sõjaväebaasid.»
«Viimase tunni jooksul on üle meie lennanud viis hävitajat.»
«Ma palun teid, pange kokku kõik oma tähtsad dokumendid. Ja säilitage rahu!»
Need on esimesed sõnumid, mida Inna jagab mulle, kui olen teda veebivestluses tervitanud ja küsinud, kuidas temaga on.
«Сегодня не могу назвать утро добрым,» vastab ta. «Утром проснулись как в 2014.»
Hommikutervitus on nende keeles «Head hommikut!». See hommik ei ole Ukrainale hea. Kaugel sellest. Täna hommikul ärkas Inna, nagu oleks taas aasta 2014. Innal on tulnud juba korra oma kodu sõja tõttu maha jätta. Praegu ütleb ta, et esialgu jäävad nad paigale. Innal on kaks last, 19-aastane poeg ja üheksa-aastane tütar. Siis kaob ta mul levist.
Mõtlen, ukrainlastel peaks olema näiliselt ka tavaline hommik. Kaugeltki mitte pidupäev nagu Eestis, aga argipäev, mil neil on vaja minna kas tööle ja kooli või ette võtta midagi muud, varem plaanitud asju.
Ma ei tea, mida Inna oma perega parasjagu teeb ja mida tunneb. Otsib kokku ehk dokumente, pakib asju? Või ootab, nagu enne arvas.
Siis saan Innalt uusi pilte, tehtud hommikul korteri aknast, ja video, taustal Inna enda ja ta mehe ärevad hääled. Videos kõlab plahvatus, linnuparv tõuseb õhku.
Siis tunni pärast on Inna läinud välja. Tal on ees käik polikliinikusse või haiglasse, protseduurile. Tee pealt tänavalt saadab ta pilte järjekordadest, mis on pangaautomaadi ja apteegi juures. Päike paistab, ilm on ilus.
Lõpuks läkitab video, mille taga kõneleb, et igal pool on järjekorrad, inimesed ostavad vett. Videos on näha, kuidas kaks vastutulijat kannavad kahevahel rasket kotti.
Ma küsin, kas ma võin seda kõike, mida Inna minuga täna hommikul rääkis ja mida näitas, Eesti lugejatega jagada. Märgin, et meil on täna Eesti Vabariigi aastapäev ja suur püha, aga kõik eestlased räägivad Ukrainast. Ja üks jalgrattur sõitis mööda Tartu linna, Ukraina lipp lehvimas kõrgel sabas.
Inna soovib palju õnne Eesti riigile ja ütleb mulle: «Muidugi võid, kulla Aime!»
Kohtusin Innaga esimest korda 2015. aasta kevadel Zaporižžjas, kui ta oli Eesti Pagulasabi üks Ukraina-poolseid kaastöötajaid; naine, kes ise oli 2014. aastal Ukrainas alanud sõja tõttu Luganskist põgenenud ja asus aitama rindelähedases piirkonnas neid, kel sealt minna kuhugi ei olnud.
Inna Šulženko järgmisi lugusid sõja algusest alates kuni viimase ajani välja loe blogist.
/nginx/o/2022/02/24/14386997t1h8e4f.jpg)