Stepan Karja: autoliiklust piirates mõelgem ubade jaotumuse seadusele

Stepan Karja

FOTO: Margus Ansu

Ühel unetul ööl avastasin uue seaduse, millele panin samal hommikul nime «Jäävuse seadus ubade laiali jaotamise toimingus». Loomulikult ei lähtunud ma päris tühjalt kohalt, kuid seepärast ei pea ma häbenema, sest ka penitsilliini leiutajat Alexander Flemingit õhutasid esialgu inimnõresid, nagu sülg, tatt ja silmavesi, uurima ning hiljem toidu- ja tapajäätmeid hapendama teiste teadlaste katsed ning imerohu tegid lõpuks meditsiinile kättesaadavaks kaks Ameerika nupumeest. Samuti oli ka enne Dmit­ri Mendelejevit kirjeldatud, uuritud, töödeldud ja omaduste järgi rühmitatud looduses leiduvaid aineid.

Minul ei olnud vajadust otsida abi kõrgete kraadidega teadlastelt, sest mul sündis ideenarmas töötada ümberlükkamatu seadus välja abilinnapeade Reno Laidre (TPM, 13.1) ja Raimond Tamme (13.5) ning liikuvusekspert Aksel Parti (26.5) lausungite täiustusena, ning lisaks toetusin ka tuletõrjujate suust kuulnud lausele: «Kui ruumis on vingugaasi hõredalt, on võimalik inimene päästa, kui aga paksult, siis hukkub.» Samuti toetab minu mõttekäike maastikuarhitekt Karin Bachmanni hinnang: «Auto on väga väärt asi, üks ägedamaid leiutisi üldse...» (TPM, 11.6)

Loodan, et nimetatud abilinnapead ei pahanda, et nende postulaadid lugesin ühtivaiks liikuvuseksperdi mõttekäiguga, mis kuulutas ekslikuks arvamuse, et kui olemasolevale ruumile uus kanal juurde rajada, voolab osa vedelikku uude kanalisse ning vaba ruumi jääb mujale rohkem. Miks on see arvamus ekslik?

Tekkis kahtlus, kas eksperdi ja tema mõttekaaslaste järelduste nõrkus ei võinud tuleneda näitlikustamiseks võetud ebapüsivate substantside, nagu on vesi ja gaas, kasutamisest. Seepärast võtsin ma oma (esialgu mõttelises) katses kasutusse kuivatatud aedoad, sest eksperimendis keskmise temperatuuri ja niiskuse tingimustes nende suurus ei muutu ning pealegi sarnaneb uba sõiduautoga ning igaühel peaks liiklusvahendite jaotumise mõttelises kujutluses tekkima pildid hõlpsamini kui arutluses veega, gaasist rääkimata.

Eelnevast lähtudes sõnastasin seaduse teoreetilise sisu: aedubade hulk suuremast anumast väiksematesse ümber paigutades ei muutu. Et võimalike oponendide väiteid raksuga ümber lükata, sõnastasin ka teise, veel lihtsama seaduspärasuse: ükski uba ei saa ühel ajahetkel olla mitmes kohas. Mõlemat väidet on igaühel lihtne järele proovida.

Eelnevast lähtudes sõnastasin seaduse teoreetilise sisu: aedubade hulk suuremast anumast väiksematesse ümber paigutades ei muutu.

2

Ekspert võib muidugi väita, et erinevalt ubadest ei seisa autost vabaks jääv koht kuigi kaua tühjana, sinna ilmub kohe teine sõiduvahend. Aga teades, et autod ei ringle õhus, saame väita, et uude kohta saabunud auto vabastas koha mujal, kus võib vähemalt mingil ajavahemikul liikuda jalakäijagi, mõnel juhul aga tärkab muru.

Mäletan «roheliste» linlaste pahameeleavaldusi, kui on kavandatud Riia, Turu, Aardla, Tehase, Emajõe ja ehk mõne teisegi tänava sõidutee laiendusi ning Ihaste ja Vabaduse silla projekteerimise ajal. Hiljem aga leebuti – tõepoolest vajalik töö sai tehtud ja ümbruski muutus ilusamaks. Kuid linna areng ei jää seisma, uusi ideid ja plaane linna taristu täiustamiseks ei käi välja mitte ainult linnavalitsuse töötajad, vaid muudki ärksa vaimuga kodanikud – kes kiidab, kes laidab.

Näib, et viimasel ajal on ilmunud tuntud protestijate kõrvale mitmest mastist eksperte arvamuste ja tõestustega, et uute tänavate lisandumine on tarbetu aja ja ressursside kulu, sest uus või laiendatud tänav täitub peagi rohkete liiklusvahenditega – ja sõiduolud halvenevad kiiresti nii endistel kui ka uutel tänavatel. Seega, pole vaja tänavaid laienda ega heas korras hoida, soodsad sõidutingimused isegi õhutavad inimesi autot soetama.

Mõned kolumnistid arvavad auto peaaegu tarbetuks vahendiks, sest saastab ja hävitab loodust, invaliidistab ja tapab inimesi, koormab linnade väärtuslikku pinda, perekonnas võib see olla ägedate konfliktide allikas. Maastikuarhitekt Karin Bachmann lisab veel: liigne autosõit teeb laisaks ja paksuks.

Kuid kolumni alustas ta ju sõnadega, et auto on väga väärt asi. Tõepoolest, mainitud pahede kõrval pakub liiklusvahend lisaks aja ja inim­energia kokkuhoiule ning sõidumõnule veel muud positiivset: auto sõidutab ka paariti ja perekonniti, tihendades suhtlust annab lisaminuteid või tunde puhkuseks, vastastikuseks abiks, moraalseks toetuseks, olulisteks kokkulepeteks, teadmiste täiendamiseks jne. Auto võimaldab säilitada head suhet vanemate ja laste ning muude hõimlastega, sõprade ja tuttavatega nii lähedal kui ka kaugemal.

Kui laps viiakse autoga kooli, saab ta hommikul kauem magada (see muutub veel tähtsamaks ajal, kui Eesti läheb üle pidevale suveajale) ning viirusnakkuste ajal pole autoga liiklejad otseses ohus.

Ideed vähendada ja peagi hoopis kaotada autostumisest ja liigtihedast autoliiklusest tulenevad kahjulikud tegurid ühistranspordi täiustamise ja jalgrattasõidu propageerimisega on ringelnud ajakirjanduses juba mõnedki aastad ning Tartu linnavõim on mõlemas valdkonnas ärksalt tegutsenudki. Ometi hindab abilinnapea Reno Laidre autostumise jätkumise katastroofiliseks. Ning imerohuks selle muutmiseks ikka seesama, pikenevad kergliiklusteed ning mugavam ja kiirem bussisõit.

Uus jalgrattaliikluse strateegia kümneks aastaks tõotab veelgi hoogsamat arengut – kui mõne aastaga on veerand linlastest jalgratastele tõstetud, väheneb autoliiklus märgatavalt. Aksel Part näeb selles idees lausa uut suunda linna liiklusolude kujundamises. Paraku paistab see meie suure naaberrahva omaaegse soovunelmana näha lähiaastail inimnäolist sotsialismi koos kommunismi võrsetega või jonnaka eestlase katsetust kivist vett välja pigistada.

Mõned kolumnistid arvavad auto peaaegu tarbetuks vahendiks, sest saastab ja hävitab loodust, invaliidistab ja tapab inimesi, koormab linnade väärtuslikku pinda, perekonnas võib see olla ägedate konfliktide allikas.

2

Kas tõesti võime loota, et lähiaastail hakkavad jalgrattal tööle ja töölt koju sõitma politseinikud ja ametnikud, doktorid ja lektorid, saadikud ja diplomaadid, advokaadid ja sanitarid, akadeemikud ja santehnikud, tellerid ja kullerid, magistrandid ja vabakäiguvangid? Ilus päikselise päeva unistus! Meie mail valitsevad teatavasti üle poole aja aastast sombused, sajused ja tuulised ilmad – pole ju meeldiv jõuda tööle higisena, märjana või juba köhides, jalgrattaid pole ka kusagile panna ei töö- ega elukohas.

Vastandid esinevad lahutamatult ühtsuses: kas välistavad teineteist või on läbipõimunud. See põimumine peaks käima auto juurde. Aksel Part peaks märkama mõlema abilinnapea ja ka maakorraldusosakonna juhataja Urmas Ahvena selgitustes väljendeid «tuleb mõelda», «arutusele võtta», «on arutluse teema».

Mõtteuidude mängudes ratta- ja autoteede vahekorrast, trammitee ja sildade vajalikkusest, tunnelitest, ristmikest, transiitliiklusest jms tulebki tõsta ubasid ühest anumast teise – senisest veel tarmukamalt, samal ajal meie heaolu piiramisest pajatavate seltskondadega steriilset distantsi hoides.

Hoolimata juttudest sõiduolude kitsendamisest, võiksid tartlased ikkagi loota, et linnajuhtide aruteludes taotletakse muuta autoliiklus sujuvamaks, vähem saastavaks, meeldivaks nii tartlastele kui ka külalistele. Et ei jää ehitamata Riia tänava viadukt Lõunakeskuse juures ega uus sild Emajõele.

Vastukäiguks Raimond Tamme arvamusele, et linnas pole ühtki häirivat pudelikaela, soovitaksin tal mõnel hilissügisesel (kui jalgratturid on istunud autodesse) õhtupoolikul kella 17–18 ajal sõita liinibussiga Lõunakeskusest kesklinna – siis leiaks ta kohe raskesti läbitava tänava.

Tagasi üles
Back