Kauaoodatud sünnipäevakink: värske peatreener Toomas Kandimaa ei lasknud võimalust käest

Toomas Kandimaa on Tartu ülikooli korvpallimeeskonna uus peatreener.

FOTO: Sille Annuk

Tartu korvpalli esindusmeeskond on koroonakriisist taastumas ning uue hooaja lävel. Kriis sundis möödunud hooaja pooleli jätma ning ühtlasi lõppes senisel peatreeneril Priit Venel kolmeaastane leping. Uuest hooajast juhib Tartu ülikooli korvpallimeeskonda Toomas Kandimaa, kes siiani oli Vene kõrval abitreeneri rollis. Tartu ülikooli akadeemiline spordiklubi on Priit Venele oma suure panuse ja senise töö eest väga tänulik. Võib öelda, et uus ametikoht tuli värskele peatreenerile kui sünnipäevakingitus, sest just täna saab Toomas Kandimaa 45-aastaseks. Uue hooaja ettevalmistustest annavad ülevaate värske peatreener ja Tartu ülikooli meeskonna mänedžer Robert Peterson. 

Palju õnne sünnipäevaks, Toomas Kandimaa! Kas peatreeneri koht oli kauaoodatud kingitus?

Toomas Kandimaa: See on tulnud ka varem jutuks, mis seal salata. Mingil määral tundsin, et nüüd on õige hetk võtta selline vastutus. Olen abitreenerina õppinud erinevate treenerite kõrvalt ja neilt on häid asju kaasa võtta. Ega pole palju treenereid, kes saavad kiidelda sellega, et neile ühte kohta mitu korda pakuti. Tavaliselt kui üks kord see võimalus antakse, siis rohkem mitte. Nüüd oli aeg see samm teha ja kui oleksin ära öelnud, poleks rohkem ma seda võimalust saanud.

Robert Peterson: Toomas Kandimaale on seda juba varemgi pakutud ning Priit Venel sai leping niikuinii läbi. Sellises olukorras, kus me ei teadnud, mis üldse korvpallis edasi saab, tundus õige aeg ja koht see võimalus Toomasele pakkuda. ​

​Toomas Kandimaa, olete olnud abitreener viimased 15 aastat. Mida olete selles rollis enim õppinud?

Kandimaa: Need võistkonnad, kus olen abitreeneri rolli täitnud, on olnud väga erinevad. Kui ühel hetkel jõuame eurosarjas final four'i ja teisel hetkel öeldakse, et korvpalli toetamine lõpetatakse üldse ära ning ennast tuleb sellisest seisust üles ehitada, siis neid asju ei saa võrrelda. Kerge ei saa peatreeneri roll kindlasti olema, eriti praeguses seisus, kui olukord üldiselt on segane. Tuleb arvestada, et ka meil tulevad keerulised ajad, peame rohkem arvestama oma noortega, aga leidma juurde nii palju tugevust kui võimalik. 

Koroonakriis pööras spordi pea peale. Kuidas olete klubina vahepeal toime tulnud, mis otsuseid teinud?

Peterson: Jah, liiga sai nii kiirelt läbi, et ei teagi, kas see oli halb või hea. Mõnes riigis ju venitati otsustega kauem. Aga uut hooaega plaanitakse praegu põhimõtteliselt samamoodi nagu varem, välja arvatud see üks erisus, et Eesti–Läti liigas mängivad esimesel poolaastal eestlased ainult omavahel. Siis vaadatakse üle, mis seis on, kas saab hakata riikide vahel mängima.

Kandimaa: Kui võistkonnast räägime, siis tegelikult paljud poisid tulid ja lõpetasid siin ikkagi hooaja ära. Me treenisime nii kaua, kui võimalus oli. Nüüd on mõned mängijad läinud koondiste juurde, sest Tallinnasse tehti korvpallikodu. Suvel oleme meie treeningutega jätkanud selliselt, et suvepuhkuse paus oli justkui juba ära. Natuke kartsin, et äkki meeskond on vormist väljas, aga testimise tulemused näitasid, et füüsiline vorm on enam-vähem. See andis meile julgust juurde teha läbi tugev treeningtsükkel enne, kui võtame lühikese puhkuse. Oleme saanud treenida tublid viis-kuus nädalat, juulikuus koguneme uuesti ja tuleb hakata uueks hooajaks valmistuma. 

Toomas Kandimaa on olnud Tartu ülikooli korvpallimeeskonna abitreener 2009. aastast.

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Kuidas mängijatele selline hooaja lõpp mõjus?

Kandimaa: Siin peab rääkima kahest asjast eraldi. Esiteks, mängijate vanusest. Kui tegemist on vanema mängijaga, siis temal oleks olnud raske tulla tagasi treenima, kui mõtted on mujal. Aga meil olid ühes vanuses noormängijad, kellel silm särab siiamaani. Isegi väsinuna tuleb neid platsil tagasi hoida ja puhkama suunata. Sellevõrra on muidugi mul treenerina lihtsam, kui meeskonnas on inimesed, kes tahavad mängida. See annab endalegi uueks hooajaks indu juurde.

Peterson: Poisid kibelesid juba eriolukorra lõpus väljakule ja uurisid, et nüüd tuli vist uudis, et saab treenida – kas me saame saali või miks ei saa ning millal uuesti koos mängida õnnestub. Neil oli suur isu ja esimesed trennid tegime lauluväljakul, kõrval politseiauto, kes jälgis, kas meid on lubatud arv. 

Kui suur osa uue meeskonna koosseisust on paigas?

Peterson: Praegu on nii, et läbirääkimised alles algavad, enne tahtsime klubiga peatreeneri kinnitada. Kahel mängijal läheb leping edasi, loodetavasti saame nooremad Tartu poisid alles hoida.

Millal nimekiri kinnitatakse?

Kandimaa: Ideaalis on alati nii, et mida varem, seda parem. Aga loodetavasti augusti alguseks on kompott koos ja teame, kellega saab arvestada. Välismängijad tulevad niikuinii alati viimasel hetkel, kohalikud poisid saab ehk juulis paika.

Toomas Kandimaa, kuidas võrrelda teie käekirja Priit Venega?

Kandimaa: Kindlasti olen võtnud treeneritelt, kellega koos olen töötanud, erinevad jooned kaasa. Nagu ka Priit Venelt. Samas on mul omi mõtteid ja plaane ning tuleb leida sobiv taktika ja mõelda sellele, et meil on meeskonnas noormängijad. Kas me üldse peame nendega nii väga akadeemilist korvpalli mängima? Ei pruugi. Võib-olla muudame oma taktikat, aga see selgub ettevalmistuste käigus. 

Kuidas eelmisele hooajal tagasi vaadata?

Kandimaa: Eks seda oskab paremini öelda eelmine peatreener Priit Vene, aga meile tundus nii, et kui hooaeg läbi sai, olime just tõusuteel. Mängijate vahel oli sünergia paika loksunud, mistõttu oli eriti kahju, et ei saanud hooaega tavapärasel kujul lõpetada. Ennekõike on kahju Priit Venest, kes pidi sellisel hetkel peatreenerina lõpetama, aga selle olukorra vastu ei saanud.

Abitreeneri rollis on Toomas Kandimaa tegutsenud ligi 15 aastat.

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Mis eesmärgi seate uueks hooajaks?

Kandimaa: Et kas paneme tulemuste teemal kohe surve peale? Minu jaoks on muidugi hea öelda, et võtame samm sammu haaval ja poeme selle taha, kui segane kõik on või pole teada, kuidas võistkonnad kohtuma hakkavad. Aga selge on see, et tuleb paika saada mängijad, kellega saame lepingu teha ning kaotama ei taha ju keegi minna. Iga mäng tahetakse võita – seda arvan nii mina, klubi kui meeskond. 

Kuidas teil Tartu korvpalliringkonnas suhted on? Erinevatelt osalistelt on tulnud tugevaid sõnumeid, mida peaks esindusmeeskonna juures Tartus muutma. 

Kandimaa: Ega siin lihtne ei ole, arvestades seda, kus Tartu korvpall oma tulemuste poolest on kunagi olnud. Samas ma ei näe ka väga head alternatiivi sellele, kui ülikool ja Tartu linn selja tagant ära astuksid. Oma klubi teha on üsna keeruline. Eks me peame antud võimaluste juures parima välja võtma ning keskenduma publikule, fännidele ja võitudele. Tuleb samm-sammult kõik üles ehitada, sest valget rahalaeva meie poole ju ei sõida. Niimoodi liikudes võib hakata mängima samal tasemel, mis kunagi oli.

Peterson: See on hea küsimus. Mina ei näe probleemi Tartu korvpallis, noori kasvab peale küll, loodan, et nad saavad võimalusi ka. Nad ise tahavad seda väga, tuleb anda neile variant oma väärtust platsil tõestada. Kui mängijate pikemat perspektiivi vaadata, siis suhteliselt raske on gümnaasiumi poisse Tartus kinni hoida, kui kõik tahavad maailma näha. Võib-olla hoiame silma peal hoopis neil, kes on Tartu poisid ja hetkel välismaa ülikoolide peale niivõrd ei mõtle. 

Kui olulised on mängija jaoks teadmised, mis välismaalt tulevad? 

Peterson: Kui ma oma kogemuse järgi ütlen, siis mingi hetk ongi vaja muutust. Kui oled terve elu siin Tartus elanud ja 12 aastat koolis käinud, aga praegu on kõik võimalused olemas, kuhu maailmas minna, siis tahad lihtsalt keskkonnamuutust. Mina tegin pärast põhikooli juba selle muutuse ja lõpuks tuleb see kõigile kasuks. Me võime ju mõelda, et jube tore, hoiame terve karjääri nad siin Tartus, aga las käivad mujal ja näevad, kuidas asjad on. Siis mingi hetk proovime nad siia tagasi tuua.

Kui mängijad pole palgalised ja neil on teisi kohustusi, kuidas nad jõuavad treeningutel maksimumi anda ja kõike tasakaalus hoida?

Kandimaa: Nüüd on mõned poisid vanemaks saanud ja gümnaasium ära lõpetatud. Ülikoolis on programm paindlikum ja mängijad saavad oma päeva paremini ette planeerida. Jah, ka eelmisel aastal oli olukordi, et keskkooli poisid tulid trenni kohale, aga ei olnud oma tähelepanuga täiesti kohal. See on kindlasti spordis üldine probleem, millest ei saa üle ega ümber, kui meeskonnas on noormängijad. Pigem võib olla meie eesmärk näidata, et on võimalik tasakaal leida ja edasi areneda. See ongi meie trump, neid noormängijaid aidata.

Kui eelmisel hooajal sai õige sünergia paika hooaja teisel poolel, siis mida teha, et see tuleks kiiremini?

Kandimaa: Eks peab olema konkreetne mänguplaan, aga alati ka sellest ei piisa. Tihti võtab aega, kui uued mängijad kokku saavad, kuidas leitakse oma koht nii väljakul kui võistkonnas üldiselt. Mulle meenub ütlus, et palju asju pannakse paika riietusruumis, aga seal pole treeneri koht. Seega suur roll on mängijate omavahelisel läbisaamisel, kes nad on, kuidas siia sobivad ja kuidas leida tiim, kes üksteist toetab. Treeneril peab olema selge arusaam, mis tulemusi ja millist mängu ta meeskonnalt ootab. 

Kes uuel hooajal peatreeneri kõrval abis on? 

Kandimaa: Läbirääkimised abitreeneritega alles käivad, see selgub lähipäevil.

Toomas Kandimaa on kuulunud Eesti noorte- ja juunioride​ koondisesse ning mängis aastatel 1993–2002 täiskasvanute koondises. Ta saavutas seal 1993. aastal Euroopa meistrivõistlustel kuuenda koha ning 2001. aasta EM-il 14. koha.​​ Tartu ülikooli akadeemilise spordiklubi juures on Kandimaa olnud 2007. aastast noortetreeneri, viimased 11 aastat Tartu esindusvõistkonna abitreenerina. Ta on Tartu ülikooli sportmängude õpetaja ja jätkab selles ametis ka peatreenerina.

Tagasi üles