Stepan Karja: mundrimeeste maja seisku linnasüdames
Uue politseimaja Kalda teele rajamine küll väärindaks piirkonda, aga suurendaks ka liiklusohtu. Krunti otsides maksaks vaadata pigem Holmi või Turu tänava poole.
Politsei on üpris isevärki ametkond. Ja seda linnainimese seisukohalt võttes. Märgates sinist autot kusagil seismas või sõitmas – mõnikord kihutab isegi huilates ja suurel kiirusel – ei vaevu ma pead vaevama, mis põhjusel seisab sõiduk nimelt sellises kohas või kuhu peaksid mundrimehed tulistvalu ruttama. Tean ju ammust ajast, missuguseid toiminguid sinistes värvides ametnikud teevad, ja rahumeelsele kodanikule sellest piisabki.
Vaid korraks võib mõte põigata küsima, kas ei ole isikutunnistuse vahetamise aeg kätte jõudmas. Muid käimisi politseimajja pole endalgi ammuilma olnud ja ega tõenäoliselt tulegi. Või järsku ...? Tõesti, vajadus saada vormikandjalt abi tekibki enamasti ootamatult äkki, ja kui seda ehk kuklakarvadega tajuda, siis pakub mundrikandjate lähedus kindlustunnet küll.
Nõnda mõeldes imestan, et uudis Riigi Kinnisvara ASi ja linnavõimude plaanist ehitada Lõuna prefektuurile hoone kesklinna piirkonda või Annelinna (TPM, 16.4) pole väärinud lugejate suuremat tähelepanu. Kuigivõrd ju mõistetav, kui ehitama hakatakse alles aasta või kahe pärast. Ajalehes ühtki kesklinnalähedast kohta ei nimetatud ning ilmselt rahustas lugejaid krundi valijate vihje eelistada politseimaja asukohana soist ala Annelinnas Luha-Kalda nurgas, kus on vaba maad nii suuremõõtmelise hoone kui ka parkla rajamiseks – kas või 550 autole.
Ehk poleks uue soliidse naabri tuleku vastu isegi Luha tänava kolme elamu asukad, kui korrakaitsjad ei telli endale kontoritööks pilvelõhkujat, mis naabermajade rahva jätaks lõunakellani päiksekiirte paituseta.
Tegelikult olekski Kada tee lähedusse üht silma rõõmustava arhitektuuriga hoonet vaja; siiani on nimetatud tänava lõunapoolsesse serva ehitatud ainult madalaid silmarõõmustava arhitektuurita ja isegi akendeta kauplusi ning üks enam-vähem samasugune on endisele Anne turu platsile lisandumas. Seepärast oleks üks kapitaalne ilusa välimusega maja linnaosale ehtekski. Aga isikliku vaaderpassi järgi ei pea ma seda kohta politseimajale siiski sobivaks.
Kalda tee lõunapoolne osa paistab praegu üsnagi ebalinlik, sest ei madalate kaupluste välimus ega asetus maastikul näita välja planeerijate selgeid linnaehituslikke taotlusi.
Imestasin, et koha valikul annaks eelise Annelinnale hea ühistranspordiühendus. Busside rohkus sõiduradadel ju takistab operatiivautode sõitu, nõudes rohkem kallist aega ja suurendades avariiohtu. Tõsi, lähikonnas on laiad tänavad ja kaks silda, kuid liiklusolud siiski üpris keerulised: Sõpruse sillale sõites tuleb kohe ette keerulise sõidukorraldusega ja männitukaga varjatud ringristmik, justkui varitsev püünis. Nii et pole mõtet targutada, kas seal üldse võiks juhtuda ränk kokkupõrge autoga, mille juht ei kuulnud operatiivauto signaali, vaid selle üle, kui kaua laseb selline õnnetus ennast oodata.
Ihaste sillale viib lai Kalda tee, kuid Lammi teeni sõites tuleb ületada kaheksa(!) ülekäigurada. Nii et ohtu satuvad jalakäijad. Politseiautodel oleks lõuna poolt hõlpsam väljapääs Ihaste teele, kuid edasi Lammi teele viib kitsas põiktänav, mis jääb uue elamukvartali servale. Isegi teiselt poolt jõge tulnud tartlane, võõrastest rääkimata, näeb, et sellest servast lõpeb Annelinn Kalda tee põhjapoolsete elamute reaga, lõunapoolne osa paistab üsnagi ebalinlik, sest ei madalate kaupluste välimus ega asetus maastikul näita välja planeerijate selgeid linnaehituslikke taotlusi.
Kuna kultuuristamata maad oli piisavalt, võis linn lubada ehitusplatse arendajate ja ettevõtjate soovidele vastu tulles. Aga mis olnud, see olnud, nüüd tuleks küll otsustajatel ekspertide abiga kainelt kaaluda, kas suure maatüki äralõikamine rajatava elamukvartali servalt ei kahjusta tulevaste elanike huve.
Nõukogude ajal ei tuntud mõisteid elukeskkonna õdusus, looduslähedus ja puhkeväärtus, inimmõõtmelisus, sotsiaalne sidusus ja kogukondlikkus, kuid võiks juba olla aeg planeerida neile mõistetele reaalset sisu võimaldavat hoonestust ja muid rajatisi.
Oleks loogiline jätkata: politseimaja krunt ei tohiks laiuda Kalda teest Ihaste teeni, lõigates ära Luha tänava elamud tulevasest elamukvartalist, sest praeguste teismeliste lapsed ei tahaks vaadata iga päev läbi traatvõrgu siniseid läikivaid ja mitut värvi lömmi sõidetud autosid. Selle asemel tahaksid nad koos uutes majades elavate lastega sobrada liivakastides, kiikuda ja turnida, mängida korvpalli, nad tahaksid isegi ilusates majades elavatele sõpradele külla minna.
Paraku võib mu mõttekäik olla päris vildak, sest paljudele linlastele meeldibki elada eraldatuses, olgu naabrite vahel kas või võrkaed, ning sestap pööraksin arutluse uuesti kavandatava politseimaja krundile. Nimelt võiks see olla Võidu silla lähedane Holmi käär, mis asub kesklinnas, kaherajalise magistraali ääres ja Emajõe kaldal. Teatavasti on politseil sageli kesklinna piirkonda asja, eriti öösiti, kuid ka päevasel ajal, sest rahvast liigub tihedamalt suurtes kaubanduskeskustes, bussijaamas, väliturul, Raatuse platsil ja ülikooli peahoone juures.
Oodatud on nimelt üle 75 aasta, on ehitamise plaane peetud ja visioonidest kirjutatud, kuid Holmi pargikäärus pole kunagi lapsed mänginud ega väsinud jalutajad jalgu puhanud. Kas poleks juba aeg alustada?
Kesklinna südames korraldatakse rahvarohkeid kontserte, teatrietendusi, hansapäevi, kinoseansse ja muid vaatemänge. Neis kohtades saavad militaarse jumega ametnikud jalgsi liikudes näidata ennast loodushoidlikul viisil, jättes kütuse skuutritele või glisseritele: soojal ajal käib Emajõe kallastel rohkelt vaba aja veetjaid – ja kõike võib juhtuda.
Annan endale aru, et eelnenud lõik ärritas lugupeetud Irja Alakivi ja tema mõttekaaslasi, paljusid teisigi tartlasi, kes on aastakümneid oodanud mainitud kohale väärikaid ehitisi. Oodatud on nimelt üle 75 aasta, on ehitamise plaane peetud ja visioonidest kirjutatud, kuid Holmi pargikäärus pole kunagi lapsed mänginud ega väsinud jalutajad jalgu puhanud. Kas poleks juba aeg alustada?
Politseimaja kõrvale sobiks hästi ka linnavalitsemise uhke maja (sellestki ideest on ju ammu räägitud ja ajalehes kirjutatud). Kahjuks ähvardab siin esitatud mõttekäigu nullida vajadus rajada parkla mujale. On ju arusaadav, et autopark ei saa seista politseimajast kaugel.
Mu mõttekujutlus liigub edasi Turu tänavale, kus kõrgub katlamaja korsten. Kui linnaplaneerijad õige vaataks teraselt, kui palju on seal vaba ala ja kui palju annab seda suurendada tarbetuks jäänut lammutades. Pakun ka välja mõtte, et kõik 550 sõidukit ei pea alaliselt ühel platsil seisma. Näiteks avariilised, arestitud, konfiskeeritud, ekspertiisi ootavad ja muul viisil kauaks seisma jäänud liiklusvahendid võiksid ehk seista mõnes kõrvalises kohas, jättes ruumi juurdepääsuks kiirpaatide kaile ja nende hooldushoonele.
Otsijad heitku pilk ka kõrge korstna juurest Lina tänavale, kus veel kössitavad vanad haiglahooned. Krundid pole küll linna omad, nagu Kalda teel, aga ka eraomanikuga annab kokku leppida. Kui kitsavõitu, saab parkla teha Turu tänava ja jõe vahele, nõnda piisaks kauemaks pargitud autode ja kiirpaatide juurde minekuks jalakäijate ülekäigurajast.