Aasta, mil ootused ja võimalused tervishoius lähevad lahku

Urmas Siigur hoiab tänavugi kokkuhoidlikku joont. Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli Kliinikumi juht Urmas Siigur iseloomustab möödunud 2011. aastat sõnaga ootuspärane ja lisab, et see oli jätkuvalt depressiooniaasta.

Mida see tähendab?

Meil tuli hakkama saada haigekassa hindadega, mis olid 5 protsenti madalamad kui 2008. ja suures osas ka 2009. aasta hinnad. Samal ajal kasvasid meditsiinisfääris kulud nagu kõikjal ümbritsevas elus. Ja kuna me midagi niisugust eeldasime, siis üllatusi ei olnud.

Mida euro kaasa tõi?

Ma ei arva, et euro tervishoiusüsteemis midagi väga erilist tegi, aga üks oluline psühholoogiline moment siiski on. Üks haiglajuht ütles välja, et 8-t ja 28-t on väga lihtne võrrelda – jutt on jämedas plaanis arsti tunnipalgast meil ja Soomes. Ta ütles nii pärast seda, kui viimane pediaater tema haiglast Soome tööle läks. Niisiis mõjutas euro meid psühholoogiliselt kindlasti, sest numbriliselt on nüüd kõike palju lihtsam võrrelda.

 Kindlasti vähenes ka ostujõud, aga selles ei ole ainult euro süüdi.

Kas kliinikumil tuli eelmisel aastal kedagi koondada?

Ei, seda me ei ole teinud. Meie eelmise aasta sisse mahtus näiteks uue filiaali loomine. Tartu Ülikooli Kliinikumil on nüüd oma geneetikakeskuse filiaal Tallinnas. Me ei koondanud ühtegi arsti, vaid võtsime neid juurde.

Küll aga on olnud loomulikke liikumisi. Hea meel on tõdeda, et võtsime päris palju juurde residentuuri lõpetanuid. Mitte kõik ei lähe Soome, nagu paistab.

Alates tänavusest ei ole haigekassa raviteenuste hindadel enam 5-protsendilist kärbet. Nüüd peaks tulevik rõõmsam paistma.

Haigla jaoks realiseerub see rahakott ikkagi alles siis, kui lepingud on sõlmitud. Aga meil ei ole veel isegi esimese kvartali kõiki lepinguid sõlmitud.

Haigekassa on oma hinnakirja vahepeal ka ümber struktureerinud, mis teeb eri aastate võrdluse raskeks. Summa summarum jah on 5 protsenti küll tagasi, samas on mõnesid teenuseid rohkem, mõnede hinnad on niisama muutunud.

Kas te sellest hoolimata saate alanud aastaks midagi ennustada?

Ambulatoorset tegevust soovib haigekassa meie käest osta natuke enam kui mullu. Samas on näha kärpeid teatud plaanilistes tegevustes. Näiteks üldkirurgia plaanilist tegevust tahab haigekassa osta vähem kui eelnevatel aastatel. Mõnel teisel erialal on näha mahu kasvu, näiteks onkoloogias, kus ravijuhtude arv aasta-aastalt kasvab.

Plaaniline kirurgia väheneb niisiis vähiravi kasuks?

See ei olegi liigne lihtsustus, nii see on. Inimene, kes on oma songaga käinud viis aastat ringi, käib sellega ringi ehk veel – mitte et ta oleks nüüd viis aastat järjekorras oodanud. Loomulikult saab ta operatsiooni kauem oodata kui see inimene, kel avastatakse vähkkasvaja.

Teisalt on see iga patsiendi ja arstliku eriala poolt vaadates valus, kui kuskil ravijärjekorrad pikenevad. Aga kui haigekassa rahakott ja mängumaa on piiratud, ei saa muudmoodi, tuleb teha valikuid.

Kas teie kliinikumi juhina tajute, et majanduslangus puudutab tervishoidu sel aastal isegi tugevamalt kui karta oskame?

Mul on väike hirm jah. Samas ei saa kogu aeg elada õuduses, et mis nüüd kõik juhtuma hakkab. Kuid teades suurt pilti, siis jah – me püüame hoida alalhoidlikku ja kokkuhoidlikku joont.

Kuidas mõjutab kliinikumi elektri- ja gaasihinna tõus?

Mõjutab. Täpselt nagu tavainimest. Selgitan kulude proportsioone: pool meie kuludest on töötasud ja nendega seotud maksud. Järgmine jupp – 30 protsenti – on ravimid, tarvikud, sisseostetud teenused.

Seejärel tulevad amortisatsioonile minevad kulud ja siis tuleb hulk pisemaid kulusid. Õnneks võtab kõrgenenud elektrihind meie kulude spektrist suhteliselt väikse osa. Samas igasugune kulu mõjutab meie võimalusi teistesse suundadesse rohkem panustada.

Ühe nüansi tahaksin veel lisada. Rahva seas on läinud liikuma legend, et võib-olla uute majade tõttu ei saa me tõsta palka ega teisi selliseid asju.

Tahan vastata, et kliinikumi laenukoormus ehk finantskoormus laenude tagamiseks on väiksem kui üks protsent aasta kuludest. Iga inimene saab nüüd võrrelda seda protsenti kas või oma kodulaenu osakaaluga oma muudest kuludest.

Märkisite enne, et mitte kõik arstid ei lähe Soome. Kas arstide võõrsile suundumine ei ole teie meelest probleem?

See on tõsine probleem. Puhtalt entusiasmi peal ei tööta ükski süsteem.

Seda teemat saab aga mitut moodi käsitella. Kui võrrelda arsti väljateenitud keskmist palka ja Eesti keskmist palka – siis näib, et see proportsioon on justkui paigas. Samas: praegu väljateenitud raha on rohkem, kui arstil normaalkoormusega oleks.

Teine aspekt on see, et arsti ja õe eriala on likviidsed erialad nii siin- kui sealpool piiri. See tähendab, et arsti ja õde oodatakse pea kõikjal. Samas õpetajail ja paljudel teistel erialadel sellist toimivat tõmmet raja taha suunduda ei ole.

Kas Eesti arsti keskmine töötasu on umbes 1700 eurot kuus?

See ei ole mitte 8 tunni eest viiel päeval nädalas, vaid siia on arvestatud ka tasu ületundide ja öövalvete eest.

Kas need on seotud sellega, et tuleb asendada välismaale suundunud kolleege?

Mitte enamasti. See on mingis mõttes hoopis optimeerimine, et arstid saaksid palga, mis võimaldaks neil hoida endale tavapärast elustandardit.

Kui keegi asutab end välismaale tööle, kas kliinikumil on mingit nippi või läbirääkimismaad? Või suhtute sellesse kainelt, et mingu!

Põhjused, miks inimesed lähevad, on mitmesugused, see ei ole ainult palk.

Aga ausalt öeldes, ega meil väga palju mängumaad ole. Sest kui püüda kedagi iga hinna eest kinni hoida, saab seda teha kellegi teise arvelt.

Samas – meil on Tartus tervishoiukõrgkool, kust on õdede pealevool olemas. Ning Tartu ja Tallinna suurtes haiglates on õnneks atraktiivsed töökohad ka arstkonnale...

Nõustusite, et arstide ja õdede lahkumine on probleem. Või on see isegi suurem, kui me julgeme rääkida?

Minu meelest me julgeme sellest kaunis vabalt rääkida. Ja ma kordan, et see on suur probleem ja ühel hetkel hakkab see jätkusuutlikkust ohustama küll.

Ja olukorra muutmiseks mingit võluvitsa ei ole?

Paraku ei ole. Me oleme täpselt niisama rikkad ja vaesed kui kogu me riik. Kõik eksperdid – neid on olnud siin riigikontrollist kuni Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni spetsialistideni välja – on öelnud, et Eestis tuleb laiendada tervishoiu rahastamise tulubaasi, aga meie poliitikud paraku on olnud teist meelt.

Te ei saa ka vist väita, et arstide ja õdede töökohad kliinikumis oleksid praegu kõik täidetud?

Sellega on nii ja naa. Vene ajal oli niimoodi, et olid normatiivsed töökohad. Praegu on aga nii, et aasta jooksul me neid kohti pidevalt kas avame või sulgeme.

Ja isegi masuaastatel on olnud tendents, et me oleme kogu aeg inimesi pigem juurde võtnud, meil ei ole neid vähemaks jäänud. Näiteks oleme võtnud tööle mõned noored tohtrid enne, kui on näha, et keegi eest ära läheb.

Kliinikumis töötab ligi 1200 õde ja 600 arsti. Teatav osa arstidest on osakoormusega. Ollakse näiteks täiskohaga ülikoolis või käiakse mingi aeg ka tõepoolest välismaal tööl, aga ollakse ikkagi osakoormusega meil edasi.

Uues meditsiinilinnakus möödus nüüd kolmas aasta. Millised on uue maja õppetunnid?

Loomulikult leidub alati keegi, kellele mõni asi ei meeldi, aga tervikuna julgen öelda, et see linnak on olnud päris õnnestunud. Päris naljakas on see, et kolme aasta jooksul on maja osalt juba kitsaks jäänud. Näiteks seesama onkoloogia, mistõttu me planeerimegi sellele uut asukohta järgmises ehitusjärgus.

Kolme aasta pärast võiks meditsiinilinnaku teine ehitusjärk juba valmida?

Jah, ma jagan seda optimismi. Tööde kulg on niisugune, et selle aasta südasuveks peaks valmis saama ehitusprojekt ning kui ehitaja hange läheb viperusteta, siis 2013. a alguses peaksime ehitusega alustama.

Mida ootate sellest aastast?

Ma arvan, et see on aasta, kus ootused ja võimalused lähevad lahku. Personalil on palgatõusuootus, aga parim, mis me saavutada võime, on tagasi saada masueelsed palgad. Teisalt on see tulevikku suunatud aasta, ja siin peangi silmas järgmist ehitusjärku.

Ja veel! Haigekassa on oma nelja aasta prognoosis ette näinud palkade tõusuks hinnakomponendi suurendamise alates 2013. aastast. Ja kuigi see, mis sinna on sisse kirjutatud, on vaid kolm protsenti – see on vähe ega kata isegi inflatsiooni –, siis meil tuleb loota, et kõik tööturuosalised, sealhulgas haigekassa ja riik kõik koos tegutseksid suurema läbimurde saavutamise nimel.