Reno Laidre: miks autostumine jätkub katastroofiliselt kiiresti?

Reno Laidre

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Tartus ehitatud kergliiklusteede maht avaldab muljet, ometi ei ilmuta autostumise kasv vähimatki raugemise märki. Mootorsõidukite osakaal liikluses aga hoopis muudkui kasvab.

Rahvas tänavatel teeb linnast linna. Iga päev valib üle 100 000 Tartus ringiliikuja viisi, mil moel minna sinna, kuhu vaja. Autoga, ühissõidukiga? Aga miks mitte hoopis jalgsi või rattaga? Lihasjõul liikumisel on positiivne mõju tervisele, oluline osa ettevõtlusest on seotud inimeste liikumisega.

Tartus viimasel kümnendil ehitatud kergliiklusteede maht avaldab muljet, enamik tartlasi pole tõenäoliselt kõiki kergteid veel avastanud. Ometi ei ilmuta autostumise kasv vähimatki raugemismärki. Vastupidi. Mootorsõidukite osakaal kasvab katastroofiliselt kiiresti.

Vaatlusperioodil peamiselt kasvutrendis olevas autostumises on kaks tajutavat langust: majandussurutise aastad 2007–2008 ja aasta 2015, mil massiliselt kustutati autosid registrist, kuna lõppes sundkindlustuse kehtima hakkamise üleminekuaeg.

Autostumisel on piir. Kui iga inimene imikust raugani istub üksinda autoroolis, on liikluses olevate autode arvu maksimum käes. Hukatuslik oleks seda utoopilist hetke ootama jääda.

Rattaringluse ratastega tehtud sõite analüüsides on saanud selgeks, et eelistatud rattasõidusuunad ühtivad autoliikluse omadega. See tähendab, et ratturile mugavaks peaksid muutuma näiteks Riia ja Turu tänav, aga ka Narva maantee ja Vabaduse puiestee.

Kui me soovime autostumist reguleerida ja seda piirata, siis kas me ei panusta linnas liigagi palju uute tänavate ehitamisse, olemasolevate läbilaskvuse parandamisse, parkimisvõimaluste loomisse? Mida rohkem tänavaid linna ehitatakse, seda enam uusi autosid saab tänavale tulla. Mida rohkem on linnasüdames parkimisvõimalusi, seda rohkem sinna ka pargitakse. Eksisteerib ka teine vaatenurk, autojuhi oma. Kui rooli tagant vaadata, on pea kõikjal puudu parkimiskohtadest, autoliiklus kulgeb tihti liiga aeglaselt, otseühendusi sihtkohtadega napib.

Linna juhtides tuleb otsustada, kuhu suunata areng: kas igaühele natuke või üht suunda eelistada. Linna rahakott on piiratud ning olemasolevast hoonestusest tingituna on liikumiskoridoride maksimaalsed laiused paigas, seetõttu ei ole võimalik korraga muuta linna mugavaks autojuhtide ning jalakäijatele ja ratturitele, paratamatult tuleb teha valikuid ühe või teise liiklejate grupi eelistamise suunas. Veel saab tulevikku kujundada targasti, sest kriis pole käes. Tartus koostatakse parasjagu uut üldplaneeringut, seda tehes otsitakse muu hulgas lahendust, millised võiksid olla muudatused liikumisteedes ja -viisides järgmisel kümnendil.

Nende muutuste esilekutsumisel on linn juba varem otsustanud, et arengusuundades valikuid tehes eelistatakse kergliikluse osakaalu suurendamist. Tartu linna 2018.–2025. aasta arengukava suunab linna eelistama tänavavõrgu arendamisel elanike liikuvust soodustavat taristut ehk kergliiklusteid. Tartu linna üldplaneering seab prioriteediks kergliikluse ja jalgsi käimise ning ühistranspordi arengu jõulise suunamise.

Valitud suunda tuleb hoida, sest autostumisega kaasnevad mitmed olulised negatiivsed muutused. Kasvab õhusaaste, mis avaldab negatiivset mõju inimeste tervisele, suures pildis kogu planeedi tervisele. Mida enam asfaltpinda, seda suuremaid uputusi toovad valingvihmad. Autosõit on energiamahukas ja kulukas nii linnale kui ka kodanikele, autostumine halvendab teiste transpordiviiside toimimise kvaliteeti ning tekitab linnakeskkonda barjääre ja ka konflikte. Väheneb inimeste omavaheline sotsiaalne suhtlemine, linnaruum muutub üha koledamaks.

Muutuste esilekutsumine ja kergliikluse edendamise suuna hoidmine on keeruline ja süsteemset järjepidevust nõudev tegevus. Strateegilised arengudokumendid peavad selleks looma võimaluse, igapäevased otsused aga toetama soovitud suunas liikumist. Koostamisel olev ja tõenäoliselt tuleva aasta sügisel kehtestatav linna üldplaneering peab toetama veelgi enam kergliikluse edendamist kui praegu kehtiv. 2018.–2025. aasta arengukavas on soovitud muutused kajastatud.

Tartul on valmis jalgrattaliikluse strateegiline arengukava aastani 2040, selles nähakse ette, kuidas 22 aasta jooksul kasvatada jalgsi ja rattaga liikumist selliselt, et jalgrattasõidus 26-protsendise osakaaluga saaks populaarseim liikumisviis ning 21 protsenti käikudest tehtaks jalgsi.

Kui iga inimene imikust raugani istub üksinda autoroolis, on liikluses olevate autode arvu maksimum käes. Hukatuslik oleks seda utoopilist hetke ootama jääda.

Uued detailplaneeringud, tänavate projektid ja eelarved peavad toetama eesmärgi saavutamist. Tänavu algab 5,27 miljonit eurot maksev ettevõtmine – Vaksali tänava sihis Riia tänavat ületava kergliiklussilla ja raudteealuste tunnelite rajamine.

Tartut läbib raudtee, linnasüdames voolab Emajõgi – nende tähtsate objektidega tuleb arvestada. Eritasandilised ristmikud ja raudteeületuskohad on võrreldavad Emajõe uue sillaga nii ehitushindade, töö keerukuse kui ka sündiva kasu poolest.

Tänavu algab veel Vaksali tänava jalgratta- ja jalgtee rajamine, see ulatub maaülikooli linnakusse ja Waldorfi koolini. Algab ka Tartu-Ilmatsalu kergliiklustee ehitus.

Algama oleks pidanud ka Riia ringi ehitus koos eritasandiliste ratta- ja jalgteedega nii Riia ringil kui ka Optika tänava pikendusel. Kahjuks tegi valitsuskoalitsioon poliitilise otsuse riigi kõige ohtlikumat liiklussõlme mitte ehitada, kuigi põhjalik ettevalmistus oli tehtud, ja otsustas selle raha mujale suunata. Ka autostumisele on selle otsusega uut hoogu antud, sest piirkond, kus asub üle 2000 töökoha, pole kergliiklejale piisavalt hästi ja turvaliselt linnaga ühendatud.

Kui tahta käitumismustreid muuta, saab seda teha kas käskude ja keeldudega või hoopis meelitades ja hea eeskujuga nakatades. Tartu on autostumisega võideldes valinud viimase tee. 750 rattaringluse ratast näitavad, et Tartus saab rattaga liikuda. Enamik rattasõitjaid peab ikka oma rattaga sihtkohta jõudma, aga sellel algatusel on nakatav mõju.

Ringlusratastega tehtud sõite analüüsides on saanud selgeks, et eelistatud rattasõidusuunad ühtivad autoliikluse omadega. See tähendab, et ratturile mugavaks peaksid muutuma näiteks Riia ja Turu tänav, aga ka Narva maantee ja Vabaduse puiestee. Tulgu selleks või autoliikluse arvelt ruumi juurde näpistada.

Jah, selle tulemusel autoga liiklemine muutub ebamugavamaks. Kuid kui me selleks valmis pole, siis me ei taha ehitada mitte rattalinna, vaid hoopis autode linna.

Tagasi üles