Indrek Mustimets: kuju keset linna – mõtterännakud Tartu monumentide radadel

Indrek Mustimets Foto: Kristjan Teedema

Monument ei pea alati olema kivist või pronksist ega välja nägema kriipivalt pompoosne.

Ei möödu vist nädalatki, mil ma ei kuule kellegi kaudu mõnest ilusast mõttest, mida Tartus võiks tähistada, ära märkida või kellegi auks midagi püstitada. Need ettepanekud ja ideed tulevad südamest ja lähevad südamesse. Tartu on õnnelik linn, sest oleme viimase kolmekümne aastaga püstitanud ja taastanud väga suure hulga monumente: nii neid, mille nõukogude võim hävitas, kui ka neid, mille olime oma suurkujudele võlgu. Võibolla ei olegi sõna «võlg» omavahelist Eesti ja Tartu kultuuri- ja ajalugu jagades õiglane kasutada, sest kellegi teenete eest au avaldamine ei ole kindlasti mustvalge võlasuhe, vaid lihtsalt asjade õiglane käik. Kummardus ja mäletamine.

Tartu õnnelikkusest rääkides ongi tegelikult päris raske öelda, kui palju on linnas monumente ja mida need endast kujutavad. Minu käsutuses olev nimekiri, mis hõlmab nii Tartu linna kui ka teiste Tartu institutsioonide valduses olevaid monumente, pakub nende arvuks pea 70, sekka ka mõni bareljeef ja üks seinamaaling linnaraamatukogu välisseinal. Need monumendid räägivad meiega ja meie looga.

Terve Eesti on täis monumente ja neil kõigil on oma suhe selle kohaga, kuhu need on püstitatud. See ei tähenda, et Koidulaid, Jannseneid ja Tõnissone ei võiks rohkem kui ühes linnas olla. See näitabki nende suurkujude suurust ja haaret. Miks ei võiks olla Tartu ka koht, kuhu püstitatakse monument meie suurele heliloojale Veljo Tormisele?

Tartlase Irja Alakivi artikkel «Soome mäletab oma suurkujusid» (TPM, 6.12) käsitleb liigutavalt Soome head tava ja traditsioone, aga ka ulatumist ajaliselt kaugete kultuurilooliste isikute pärandi juurde.

Kasutasin oma artikli juhtmõttena Karl Ristikivi romaanis olevat arutelu, kus jutuks on mälestuse jäädvustamine. Nii nagu Irja Alakivi artiklis, olen ka mina mõelnud, et meie suurkujudega seotud (ametlikke) päevi võiks meie päevades rohkem olla. Ja just sedalaadi monumentidest ja mälestusmärkidest peaksimegi rohkem oma kultuuriruumis mõtlema. Võiksin julgelt öelda, et kirjastus Ilmamaa on «Eesti mõtteloo» sarjaga püstitanud 150 taevakõrgust monumenti meie suurkujudele.

Monument ei pea alati olema kivist või pronksist ega välja nägema kriipivalt pompoosne. Sageli mõeldaksegi kellegi või millegi auks püstitavatest monumentidest kui millestki väga suurest, mille rajamine jääb veel sagedamini just objekti kalliduse ja toretsevate mõõtude tõttu sahtlisse.

Võibolla ei olegi sõna «võlg» omavahelist Eesti ja Tartu kultuuri- ja ajalugu jagades õiglane kasutada, sest kellegi teenete ees au avaldamine ei ole kindlasti mustvalge võlasuhe, vaid lihtsalt õiglane asjade käik. Kummardus ja mäletamine.

Ristikivilikult ja alakivilikult öeldes peaksime enne monumendile ja mälestusmärgile mõtlemist küsima, kas lisaks kivile ja pronksile võiks olla midagi «veel suuremat ja kaunimat», mis millegi või kellegi mälestust jäädvustaks. Võibolla peaks tartlased olema need, kes teevad ettepaneku meile oluliste persoonide päevi suuremalt tähistada ja meeles pidada. Miks mitte ka Eduard Tubina, Mati Undi, Bernard Kangro päevad!

Meie kultuuripühamud (ERM, kirjandusmuuseum, muud muuseumid, raamatukogud, arhiivid, noodikogud) on tulvil meie suurkujude kirjavahetust, fotosid jm pärandit, mille ainuüksi digiteerimine oleks suureks monumendiks mistahes suurkujule, nt monument Oskar Kallasele. See ometi ei tähenda, et me peaksime oma linnaruumi monumentidele lukku panema. Kindlasti mitte. Neid suurkujusid ja sündmusi, mis vääriksid Tartus oma kohta ja ruumi, on loomulikult veel palju.

Omal väärikal moel on mitmed suured tartlased (Juhan Simm, Richard Ritsing, Arnold Matteus, Peeter Tulviste jpt) saanud monumendi oma viimsel puhkepaigal. See ei tähenda, et nende mälestust ei võiks olla ka linnaruumis jäädvustatud. Nii räägitakse ja unistatakse Ellerist Inglisillal, Kangrost Emajõe ääres, Mägist südalinnas, Alliksaarest Tähtvere piiril, Lennart Merist ERMi lähedal, Uigast laulupeokivi juures, Kallasest kirjandusmuuseumi läheduses, Johannes Pääsukesest Ülejõel jne.

Väga sageli püüavad mälestuse jäädvustamise eestvõtjad leida ka uusi võimalusi, kuidas mälestust esile tõsta: leida kellegi Tartu sünnikodu, elukoht ja see mälestustahvli või millegi põnevaga tähistada. Eks ole ju mitmete Tartu tänavate ja bussipeatuste nimedelgi omamoodi millegi või kellegi jaoks monumendi tähendus.

Ma tõepoolest hindan neid algatusi ja loodan, et lähitulevik monumentide kerkimist ka toetab, aga igal sellisel ettevõtmisel peab olema oma juht­rühm ja eestvõtja. Ka rahastaja, mis peaks idee sünniga käsikäes käima. Ajakirjas Akadeemia ilmub dr Herbert Normanni päevik, millest me palju muu huvitava kõrval saame teada, et Normann kuulus Tartus Fr. R. Faehlmanni ja Siegfried Talviku mälestuse jäädvustamise komiteedesse – selliste komiteede tänapäevased sünnid ja tõhusad tegutsemised viivadki üldjuhul heade tulemuste ja väärikate jäädvustamisteni.

Tartu 2020. aasta eelarves on oluline rida Tartu garnisoni kalmistul asuva Lõuna-Eesti vabastajate mälestussamba kordategemiseks (tänavu korrastas ja puhastas linn Julius Kuperjanovi hauamonumenti).

Linnaeelarvesse aga kõikide monumentide read ei jõua ning eks siin peavadki algatusrühmad ise olema aktiivsed oma ideede eest seismisel ja eestvõtmisel.

Ristikivilikult ja alakivilikult öeldes peaksime enne monumendile ja mälestusmärgile mõtlemist küsima, kas lisaks kivile ja pronksile võiks olla midagi «veel suuremat ja kaunimat», mis millegi või kellegi mälestust jäädvustaks.

Uued monumendid maksavad päris palju ning üldjuhul ei ole jutt vaid nende püstitamisest, vaid koos monumendiga korrastatakse ka selle ümber olev linnaruum. Koos monumendiga peab sündima uus vaade linnale ja selle ümbrusest peab saama elukeskkond, mis toob inimesi kokku suhtlema ja läbi käima (nagu on juhtunud Tartu Koidula ja Jannseni monumendialaga).

Kui minult küsitakse, kuidas püstitada Tartusse monumenti, siis on vastuses väga palju osi: alates kohast, ideest, aga ka kindlasti ka head tavad ja avalikud huvid. Rääkimata rahast. Mälestust saab Tartus jäädvustada ka nimeliste pargipinkide, teemapäevade, kunstiteoste tellimiste, raamatusarja, seinamaalingute (vt EÜSi sisehoovi abstraktset Eesti ja EÜSi loo seinamaalingut) jpm. Laskem end korraks monumendimõtetest lahti.

Monumentidega saab anda ka meile olulistele sündmustele uut kaalu ja nägu. Tartu linn peab oma tähtsaimaid tseremooniaid kahes kohas: Toomel tähetorni juures (Struve monumendi juures) ning Vabadussõja monumendi Kalevipoja kuju juures ja ka Raekoja platsil. Need on peamised kohad, kuid kindlasti hakkame meile olulisi tähtpäevi tähistama kõnekoosolekute, kontsertide ja tseremooniatega ka teiste monumentide juures (Jaan Tõnissoni, Jakob Hurda, Villem Reimani, Friedrich Robert Faehlmanni jpt monumentide juures).

Seda võiksid kaaluda ka Tartu koolid, akadeemilised organisatsioonid, et võtta isikuloolised tähtpäevad oma auasjaks ja tähistada meile tähtsate isikute ja sündmuste hetki Tartu monumentide juures.

Peagi tähistab kogu Eesti Tartu rahulepingu sõlmimise 100. aastapäeva ning kõigi pilgud on pööratud Tartule – ja Tartu üllatab sellel korral kindlasti avalikkust ühe liigutava kunstiteosega, mis on pühendatud Tartu rahule ja millel on kindlasti monumendi mõõde. Igas mõttes.

Eks ole Tartu ju pea kõigi oma suurkujude ja monumentidega Eesti mõtte ja loo vundament. Mälestuse jäädvustamisega anname ju märku oma näost ja väest.

Ene Mihkelsoni romaani pealkirja omakasulikult artikli pealkirjaks kasutades mõtlen rõõmuga kõigile neile pealt 70 monumendile ja mälestusmärgile, sest neil kõigil on oma suur valmimise lugu, Tartu lugu ja tähendus Eestile.

Olgem siis ise enamat kui üks kuju, kes Tartus vaikselt liigub ja kes meie ümber ägedat monumendimaastikku iga päev märkab ja sellele maastikule uusi uksi paotab … ja rahulikul jõulukuul mõnele monumendile küünla asetab.