Helja Karo: miks peab paari peatuse kaugusele sõitma kesklinna kaudu?

Tartu uue bussivõrgu rahvaarutelu algas asumikoosolekuga Raatuse koolis. Pildil kõneleb Tartu abilinnapea Raimond Tamm. 

FOTO: Margus Ansu

Käisin 12. septembril Tamme koolis uute bussiliinide tutvustusel. Läksin sinna oma väikese murega mugavuste pärast, mis uue korralduse puhul ära kaovad. Tulin sealt suure murega, et oleme oma tuleviku usaldanud ebakompetentsetele korraldajatele.

Esimese punktina toodi välja, et Tartu senine liinivõrk on keeruline. Keeruline kellele? Igapäevased sõitjad orienteeruvad üpris hästi. Abiks on trükitud sõiduplaanid (kasutan) ja veebist loetavad graafikud (kasutavad mu lapselapsed). Keeruline on ta kõrvalseisjatele ja nähtavasti ka neile, kellelt oodatakse olukorra parandamist.

Koosolekule oli kogunenud kolmveerand saalitäit rahvast. Üle poole neist vanemaealised, kellele bussiliiklus on ainus liikumisvõimalus peale takso.

Rõhutati, et uus kava on saadud Soome abiga. Kas meie vajadused ja võimalused on piisavalt selged Soome sõpradele? Kas meiepoolsed korraldajad ikka ise olukorrast aru saavad ja püüavad inimeste muredest aru saada? Hiljem sain teada, et kogutud ettepanekud edastatakse ikka nendele välismaistele sõpradele. See sõprus võib kalliks minna.

Suhtumine kohalolijatesse oli demagoogiline. Näiteks: teie pole rahul, aga kõik need, keda kohal pole, on. Inimesele, kes kurtis oma muret, oli vastuküsimus: mitu inimest peale teie seda teed veel kasutab? Taipasin, et teiste inimeste mured on hoopis suuremad kui minul. Üks kohalolija palus lausa vabandust, et ta sellises piirkonnas elab, mis esitletud andmepilve ei mahu.

Kui pead praegu paari bussipeatuse kaugusel olevasse lasteaeda või kooli tulevikus kesklinna kaudu sõitma, kusjuures vahepeal ainult 7,5 minutit ootama, siis see just ei rõõmusta.

Lausa küüniline oli rääkida plaanitsetavast jalgrattalaenutusest seltskonnale, kellest suur osa käimisegagi hädas. Pealegi seda enne 2020. aastat ei tule.

Umbusku tekitas endist ja praegust graafikut võrdlev programm. Samuti esineja puudulik Tartu linna tundmine.

Arhiiv, Raja tänava haigla, maaliinide bussijaam, Forseliuse kool – kõik tundusid võõrad olevat.

Saan aru, et esineja oli rahva pretensioonide tõttu kaitsepositsiooni võtnud, aga halvustav suhtumine inimeste muredesse tekitas tunde, et teiste huvid talle korda ei läinud. Muretsen, et on käsil suur rumalus ja raiskamine.

Minu arvamus on: vanasse kaevu ei tasu enne sülitada, kui uus valmis on. Linnaisadel tasuks ehk ennast kokku võtta, rohkem uurida olemasolevat ja katsuda vigu parandada.

Tagasi üles