Väsimatu tööjuubilar kurdab pisikest pattu

Pool sajandit muuseumitööd teinud Heivi Pulleritsu töölaua on täitnud 19. sajandil Tartu ülikooli raamatukoguhoidjana töötanud Emil Andersi värvikad mälestused, mis on kavas kommenteeritult trükki saata selle aasta lõpuks. Foto: Kristjan Teedema

See oli läinud nädalal, kui kauane Tartu linnamuuseumi direktriss Heivi Pullerits tänavaristil poetas, et just sai täis viis aastakümmet muuseumitööd, ja ohkas rõõmsalt raamatu pärast, mille toimetamine täidab päevad.

Teie esimesest tööpäevast muuseumis on nüüd möödas juba pool sajandit. Mis sellest meelde on jäänud?

See tööpäev oli 16. augustil 1961 Tallinnas teatri- ja muusikamuuseumis. Mind oli sinna  pärast ülikooli lõpetamist määratud.

See oli väga põnev koht töötada, kohtusin elava teatriajalooga. Näiteks helistas kord Mari Möldre, et olge nii hea ja öelge, kas mängisin Raudsepa «Roosades prillides» positiivset või negatiivset rolli. Issand, ma polnud neid «Roosasid prille» lugenud!

Aga parajasti oli seal draamateatri lavastaja Leo Kalmet, kes ütles:  «Mari puhul tingimata negatiivne.» Suhtlesin edaspidigi Möldre ja Ruut Tarmoga, oli värvikas abielupaar. Nende käest oli teatriajalugu õppida.

Huvitav oli veel see, kui vanu Estonia fotosid käisid määramas Salme Peetson ja Olga Mikk-Krull. Peetson oli olnud aastaid Estonia kostüümiosakonna juhataja, kel oli imeline materjali- ja värvimälu. Ta teadis: ahhaa! Paul Pinnal oli seda värvi kuub, seda värvi lint. Sellised inimesed teevad teatri lähedaseks.

Aga tänapäeval eelistan Vanemuises ooperit, kuhu tuuakse häid soliste, aga mitte paraku draamat. Minu arvates ei ole Vanemuises tugevat draamalavastajat, ei ole selliseid tükke, mis mind suudaksid väga tõsiselt panna mõtlema, mis on kunst ja mis on elu.

Kuidas tulite aga 1966. aastal Tartu linnamuuseumisse, kus olete ametis olnud 45 aastat?

Sündis teie kolleeg Priit, senimaani olin mina tööl Tallinnas, abikaasa aga Tartu ülikoolis ja oli otsustanud end lõplikult ülikooliga siduda. Minul tuli alla anda.

Minu esimene töö linnamuuseumis oli Oskar Lutsu majamuuseumis, kus tegin mitu ekspositsiooni. Iga päev vestlesin proua Lutsuga – see kuulus päevakavasse. Ta ütles mulle: «Oi, kus te nii kaua olite, mul on täna veel kohvi joomata.»

Kuidas on linnamuuseum ajas muutunud?

Teate, selle ajani, kui Lutsu muuseumist peamajja üle tulin, käisid pidevalt Moskva kontrollid ja kogu aeg oli jama. Alati sai sõimata ekspositsiooni pärast. Et pole rahvaste sõprust, eriti pole sõprust suure vene rahvaga, miks ei ole venekeelset aabitsat eksponeeritud. Väga tobedad nõudmised. Ekspositsioon oli sisutihe ja Endel Valk-Falk selle hästi kujundanud.

Ent siis tuli muuseumisse ekspositsioonijuhatajana tööle Bruno Javoiš. Tema oskas Moskva daamidele kõik asjad söödavaks rääkida. See andis võimaluse edaspidi tegutseda palju vabamalt, sihipärasemalt ja teaduslikumalt. Tema oli rahvuselt lätlane, kui probleemid tekkisid, teatas tema lihtsalt: «Mina seda ei tea!»

Kuidas olete rahul linnamuuseumi praeguse väljapanekuga, mis on kümme aastat vana, sellest ajast, kui muuseumi maja Narva maanteel valmis sai?

Leian, et siin peaks midagi muutma. Minu arvates ei tule praeguses väljapanekus hästi välja linna sajanditepikkune multikultuursus – et olid eestlased, sakslased ja venelased.

Ja meil on palju sõdasid, aga nende vahel ka mõni rahuperiood, mil linn on õitsele läinud. Viimastel aastatel on väga põhjalikult uusi aspekte uuritud, näiteks linnaosade kujunemislugu.

Väljapanek on pigem konservatiivne kui uuenduslik.

Ütleksin, et meil on väga hea klassikaline ekspositsioon. Õnneks me ei läinud selle peale, et muuseum on lõbustusasutus. Pinnapealsetest virvendustest oleme mööda saanud.

Viimases ajakirjas Muuseum kirjutasin sellest, mida nägi San Franciscos. Kerge suhtumine ja pinnapealsus pole üksnes Ameerika, vaid ka Euroopa probleem. Meil saab oma käega teha küll – saab peekreid maalida, keraamikat voolida.

Tartus armastatakse rõhutada, et oleme hansalinn, on hansapäevad, aga linnaruumis seda ajastut väga pole...

Teate, mind visati hansapäevade komisjonist välja, kui kirjutasin Postimehes repliigi, et võiksime tähelepanu pöörata rohkem 19. sajandi Tartule. Meil on hansaperioodist Jaani kirik ja toomkiriku varemed. See on ka kõik.

Muidugi mõista ei saa me eitada Tartu suurt rolli Hansa Liidus. Aga me ei saa öelda, et see on see kõige tähtsam. Sel aastal tehti esimene katse näidata Tartut 19. sajandil. Kesklinna vaateakendele pandi fotod. Mina oleksin need fotod pannud veelgi suuremalt. Rõhutagem siiski, et Tartu tuli uuesti rahvusvahelisele pildile, kui siin 19. sajandil taasavati ülikool. Muidugi, ma olen selles 19. sajandis ka väga sees.

Kas on õige öelda, et peate seda Tartu kõige ilusamaks ajastuks?

Ongi. Sellast ajastust on pärit ka minu kolm lemmikmeest: papa Jannsen, Jakob Hurt ja siis alustas ka Jaan Tõnisson. Kolm meest Eesti kultuuriloos, keda ma sügavalt austan ja kellelt on alati midagi õppida.

Millised on Tartu ajaloos need teemad, mis vajaksid kiiresti ja vältimatult tähelepanu?

Kaheldamatult tuleks kiiresti uurima hakata Nõukogude perioodi ja lisada tulemused ka ekspositsiooni. Nooremale põlvkonnale oleks vaja rääkida, mis pärast sõda toimus.

Kas sõjas hävinud Tartust vääriks midagi üles ehitada?

Kivisild uuesti üles ehitada – teate, mina ei poolda neid asju. Mis oli, see oli. Tahes või tahtmata tuleb see ikkagi dekoratsioon.
Niisamuti ei leia ma, et Poe tänava äärde kaubahoovi ülesehitamine annaks linnale midagi juurde. Kui peaks midagi tehtama, tehtagu uus.

Mis tööd teil praegu laud täis on?

Ülikoolis oli omal ajal raamatukoguhoidja Emil Anders (1806–1887), kes sündis Tartus ja käis siin koolis ja ülikoolis. Tema on värvikalt kirja pannud oma mälestused Tartust, pildikesi, kuidas linnas elati.

Ta räägib värvikalt näiteks teatri ärakeelamisest põhjendusega, et see viib tudengid õppetööst ja teaduse tegemisest eemale. Tema toob välja, et üheks põhjuseks oli hoopiski see, et Toomemäe pinkidele ilmusid siivutud kritseldused ja luuletused, mis olid seotud tudengite ja näitlejannadega.
Mälestused on 60 lehekülge, kommentaare tuleb teist sama palju.

Kas on ka järgmine töö välja vaadatud?

Jah... Mul on üks patt hinge peal... Selle sama raamatu teine osa (Pullerits keerutab käes koguteose Tartu paksu köidet). Ma veeretan seda nagu kuuma kartulit. See on majandus. Ma ei tunne seda. Autoreid on raske saada. Need, kes võiksid ajaloolisest aspektist kirjutada, on väga hõivatud inimesed.

Ja siis olen ma mõelnud raamatule «Üks maja ja mitu lugu», selle sama linnamuuseumi maja ajalugu, millest on mõned leheküljed olemas. Huvitav maja, kus on olnud ka Postimehe toimetus ja trükikoda, kus on töötanud Treffneri gümnaasium ja mis on omal ajal kuulunud Pistohlkorside perele.

Aga tõele tuleb ka näkku vaadata.

CV
• Sündinud Tartus 25. augustil 1938.
• Lõpetanud 1961 Tartu Riikliku Ülikooli.
• 1961–66 töötas teatri- ja muusikamuuseumis teadurina.
• Aastal 1966 asus tööle Tartu linnamuuseumis. Aastatel 1979–2001 oli selle direktor. Pärast seda linnamuuseumi juhtivteadur, praegu konsultant.
• Tema eestvõttel avati Jaani 16 kahe ja poole sajandi vanuses puust elamus 19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseum. Ta oli muuseumi juht ka siis, kui linnamuuseumile renoveeriti Narva 23 maja.
• Ta on arvukate kultuurilugu ja Tartu ajalugu tutvustavate raamatute koostaja.