Kuulmisnõustaja Heli Veide: ma olen olemas, palun tulge!

Heli Veide on koolitatud kogemusnõustaja, kes otsib kuulmislangusega inimesi, et neid oma elus läbi elatu ja kogetu põhjal aidata. Foto: Sille Annuk

• Kuulmisaparaati kasutav naine jäi töötuks ja koolitas end kogemusnõustajaks.

Tartumaa vaegkuuljate ühingu esimees Heli Veide tahab aidata neid, kel on hakanud kuulmine mingil põhjusel nõrgenema.  Selliseid inimesi on ta sõnul aina rohkem ja rohkem ning seda põhjustab suures osas mürareostus ja sagedane kõrvasiseste klappide kasutamine.

Heli Veide on tänulik töötukassale, kes ta kogemusnõustajate koolitusele saatis. Igapäevaelu on talle aga näidanud, et tööd on tal selle tunnistusega väga raske leida, sest mitte keegi pole kuulmisnõustajast midagi kuulnud. 

Teil on ilus nimi – Heli. Kuidas te, Heli Veide, mind kuulete?

Ma loen suu pealt. Aga natuke te häält kuulen ka.

Aga enda häält?

Mul on kuuldeaparaat. Kui ma selle valjemaks keeran, siis kuulen hästi nii teie kui enda häält.

Kuhu teie kuulmine kadus?

Kuulmine kadus mul streptomütsiini tõttu. Tänu sellele, et 1963. aastal oli see ravim olemas, jäin ma üldse ellu. Aga ainult selle hinnaga, et mu kuulmisnärv sai kahjustatud.

Mis haigus teil oli?

Ma sündisin kolme neeruga ja see kolmas neer oli tuumor, kasvaja. Öeldi, et sellest operatsioonist ei pruugi ma eluga välja tulla. Aga jäin ellu tänu väga tugevatele antibiootikumidele.

Te lapsepõlv oli üsna vaikne?

Kui ma olin kahe ja poole aastane, hakkas ema muretsema, miks ma ei räägi. Siis suunati mind Tartusse kõrvaarsti juurde ja sealt tuli vastus, et ma olen kuulmispuudega.

Mida te ise oma lapsepõlvest mäletate? 

Kuulmisega seotult ei mäleta ma midagi, mäletan hästi kõike, mida ma enda ümber nägin.

Ma elasin väga hoolivate vanemate juures, nagu printsess olin. Me elasime Viljandimaal ja hakkasin käima Tartu 1. eriinternaatkoolis, sellessamas, mis praegu on Hiie kool.

Elasite internaadis?

Nädalavahetustel ja koolivaheaegadel sain koju. Koolis oli väga range kord. Kui said kahe, siis nädalavahetusel koju ei lubatud. 

Seal õppisitegi nii hästi suu pealt lugema ja rääkima?

Õppisime tohutult palju. Selleks, et saada 8-klassiline haridus, õppisime meie 12 aastat. Ja tunnistustel olid meil sellised ained nagu huultelt lugemine ja sõrmendamine. Sõrmendamine tähendab sõrmedega edasiantavaid tähti.

Mis hinded teil tunnistusel olid neis ainetes?

Heli Veide. Foto: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Oli nii ja naa. Aga mitte viis pluss, vaid alla. 

Seal koolis me väga püüdsime rääkida, tahtsime väga areneda. Meie kool oli hästi tugev ja õpetajad olid ranged. Viipekeel oli koolis keelatud, me saime vastu näppe, kui hakkasime viiplema.

Aga te ju oskate viipekeelt?

Oskan küll. Aga see oli koolis tõesti keelatud.

Aga kuidas te selle selgeks saite?

Omavahel suheldes. Meil olid internaadis seltskonnad … Mul oli sõpru, kes olid kurtide vanemate lapsed, ja nemad ju viiplesid. Sel viisil õppisime. Vahel tunni ajal saime oma paroolidega anda üksteisele märku.

Kas te kooli ajal kuuldeaparaate ei kasutanud?

Kuuldeaparaadid olid siis väga kohmakad juhtmetega aparaadid. 

Koolis õppisime aga nii, et istusime ühes reas suures ovaalis, et saaksime kõik kogu aeg õpetajat näha. Meil olid kõrvaklapid peas, õpetaja rääkis mikrofoni. 

Meie kool oli hästi tugev ja õpetajad olid ranged. Viipekeel oli koolis keelatud. Saime vastu näppe, kui hakkasime viiplema.

Kus te enne töötuks jäämist töötasite?

Ma olin Tartu ülikooli kliinikumi lasteneuroloogia osakonnas põetaja neliteist ja pool aastat, aga siis jäin haigeks ja pidin tööst loobuma. Enne seda töötasin apteegis abilisena.

Ma olen olnud väga ahne inimene, ma tahtsin nii väga kuuljate maailma tulla. Tänu sellele olengi arenenud nii kaugele.

Mismoodi need kogemusnõustaja õpingud olid?

See oli Tallinnas arengukeskuses Avitus. Alustasin augusti lõpus ja lõpetasin mais, igas kuus kaks päeva. Õppetöö oli väga keeruline. 

Oli väga keeruline aru saada kõigest, mida seal räägiti. Igaüks rääkis erineva tooniga, kes kõvemini, kes peaaegu sosinal. Ma alati muidugi ütlesin, et väga palun vabandust, aga palun rääkige kõvemini, ma olen  kuulmispuudega. Pikapeale unustasid lektorid selle palve ikkagi ära.

Pinge oli tohutu, ma pidin kogu aeg jälgima kõnelejate suid. Ja kui arutleti millegi üle, siis  pidin otsima, kes kus räägib. Et leida heliallikas üles …

Ka ennast pidin väga kontrollima, et kas ma räägin eesti keelt õigesti. Sest eesti keele grammatika on väga raske. Ma ei teadnud ju, millised on inimesed minu ümber ja kuidas nad suhtuvad sellesse, kui ma grammatikas eksin.

Kas praktikal ka tuli olla?

Praktikakohta oli väga raske leida. Laste neuroloogiaosakond oleks mind hea meelega vastu võtnud, aga kuulmispuudega inimesi satub sinna harva.

Siis läksin Hiie kooli, seal võeti vastu. Seal oli väga tore. Rääkisin õpilastele palju oma kogemustest, ütlesin, kui huvitav ja tore on kuuljate maailm. Julgustasin neid rohkem rääkima ja lugema, kinnitasin, et see arendab. Nii nagu minagi lapsepõlves lugesin alati läbi kõik raamatud, mida eesti keele õpetaja ütles. 

Mida rohkem te räägite ja loete, seda kergem on teil ühiskonnas hakkama saada, kuna viipekeele tõlketeenus on nii kallis ja seda ei ole igas olukorras võtta.

Kuidas saaks aidata inimest, kes hakkab kuulmist kaotama täiskasvanueas?

Saan anda nõu, kust saada kuulmisabivahendeid, kuidas neid kõrva külge kinnitada, patareisid vahetada, kuidas suhelda. Saan soovitada, milliseid lisavahendeid on televiisori heli paremaks kuulmiseks, kuidas suitsuandur ja telefon kuuldavaks teha.

Te saate ka öelda, et maailm ei kuku kokku?

Raskem on neil, kes kaotavad kuulmist vanemaealisena. Väga keeruline on leida sobivat õpet logopeedi või kellegi sellise juures, kes õpetaks neidki suu pealt lugema. 

Aga kas teie oskaksite?

Kui kuulmispuudega inimesed tulevad meie vaegkuuljate ühingu korraldatud infopäevadele, siis mina olen tugeva häälega inimene, ma räägin ilmekalt ja eakad saavad aru.

Aga kui nad lähevad koju ja kui neil on kuuljad lapsed, abikaasa või elukaaslane, siis tekib kergesti kaos. Kuulmispuudega inimene ütleb: ma ei kuule, räägi kõvemini. Aga pereliikmed väsivad sellest, löövad käega … 

Kuulmislanguse kahtluse korral peaks inimene kohe pöörduma aga kliinikumi kuulmiskeskusesse, seal on kuul­­mis­­õde, kes samuti aitab.

Mina saan nõustada ka pereliikmeid, et nad ei jätaks oma lähedast elust kõrvale. Kui inimesel nõrgeneb kuulmine, siis ei nõrgene veel ta mõistus ega huvi maailma vastu.

Praegu töötan ma Elva haigla rehabilitatsioonikeskuses. Mul on Elvas juba esimene klient. Esimene kolme kuu jooksul!

Kuulmisnõustamine

• 17. novembril Tartu puuetega inimeste kojas Rahu 8 annab Heli Veide nõu inimestele, kes on märganud, et nende kuulmine nõrgeneb.

• Vastuvõtt kell 11–12.30 arvutiruumis.

• Rohkem infot Tartumaa vaegkuuljate ühingust või meili teel: [e-mail].