Mis juhtuks, kui õpetajal oleks rohkem võimu?

Õiguskantsleri kantselei laste ja noorte õiguste osakonna juhataja Andres Aru vestlusringiga saab liituda kolmapäeval kell 14 Karlova koolis. Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu

Andres Aru, kes juhib Tallinnas õiguskantsleri kantselei laste ja noorte õiguste osakonda, arutleb täna haridusfestivalil Karlova koolis, millised on õpetajate ja õpilaste õigused ja kohustused. Eile vastas ta sel teemal ka Tartu Postimehe küsimustele.

Milliste probleemidega õpilased ja õpetajad õiguskantslerilt abi otsivad?

Viimasel ajal on õpilased küsinud, kas kool võib hoiule võtta nutitelefoni, see on väga aktuaalne teema. Iseenesest on nutitelefon õppevahend, mida võib kasutada õppetegevuses, kui õpetaja on seda ette näinud. Aga samas ei tohi neid kasutada viisil, mis rikub kooli kodukorda, segab tundi.

See on küll selge reegel, et õpetajal on õigus võtta nutiseade hoiule, kui õpilane kasutab seda kooli kodukorda rikkudes. Teistel õpilastel on ju ka õigus õppida ning õpetajal on õigus rahulikult ja segamatult oma tundi läbi viia.

See ongi tõsine probleem ja võib pikapeale muutuda õpetajatele väga raskeks, kui vanem pole mitte ainult nõudlik, vaid ka agressiivne ja solvav.

Teine levinud küsimus on, kas vahetunni ajal võib õue minna või võib kool piirata liikumist väljapoole kooli territooriumi. Koolil on kohustus tagada kõigi õpilaste turvalisus ja õigus kontrollida, kes kooli sisse või sealt välja liigub, ja seda liikumist piirata.

Ka vanemad eeldavad, et laps on koolipäeval turvaliselt koolis. Loomulikult, kui koolil on piiratud territoorium, on hea, kui õpilased saavad värskes õhus viibida. Aga kui kool on tiheda liiklusega tänava ääres, siis on selge, miks ei saa vahetundides lapsi õue lubada.

Millega õpetajad teie poole pöörduvad?

Nemad pöörduvad harvem, aga on olnud juhtumeid, kus õpetajad on otsinud kaitset agressiivsete vanemate eest. See ongi tõsine probleem ja võib pikapeale muutuda õpetajatele väga raskeks, kui vanem pole mitte ainult nõudlik, vaid ka agressiivne ja solvav.

See on keeruline olukord ja ei ole efektiivseid meetmeid, mida nende vanemate suhtes tarvitusele võtta. Õpetajal, nagu igal teisel inimesel, on õigus pöörduda oma au ja väärikuse kaitseks kohtu poole.

Olen ka õpetajatele rääkinud, et isegi kui vanemaga on väga keeruline suhelda, ei kanduks pahameel üle õpilasele. Tema on ka tõenäoliselt oma vanemaga hädas. Küll aga saab sotsiaal- või lastekaitsetöötajale anda märku, et kodus võivad olla probleemid.

Mida saab lastekaitse teha, kui vanem ongi ülikaitsev, ta kaitseb enda meelest ju oma last?

Kui inimesed lähevad juba solvangute ja isiklike ründamisteni, võivad seal taga olla tõsisemad probleemid. Vanemal on õigus saada infot, kuidas lapsel koolis läheb, avaldada arvamust koolikorralduse suhtes, aga seda tuleb teha viisakalt ja nii, et kedagi ei solvata. Nagu lastele õpetatakse, et oma sõnavabadust kasutades ei tohi kedagi solvata, siis vanemate puhul on ju samamoodi.

Kui jutuks tulevad õpilaste õigused koolis, olen sageli kohanud arvamusi, et õpilastel ongi ainult õigused ning kohustusi justkui polegi enam jäänud. On see lahmiv arvamus?

Seda arvamust kohtab üsna tihti, aga tegelikult see nii muidugi ei ole, et lastel on ainult õigused. Oleme lastele rääkinud, et mitte ainult sinul ei ole õigused, vaid inimõigused on ka sinu pinginaabril, teistel lastel, sinu õpetajal, sinu vanematel, ja neid õigusi tuleb austada.

Toon tavaliselt sõnavabaduse näite. Loomulikult on lapsel õigus arvata teistmoodi, kui arvavad klassikaaslased või õpetaja. See on väga hea, kui on arvamuste paljusus, aga ta peab oma arvamust viisakalt väljendama. Ta ei tohi kedagi solvata või isiklikult rünnata, sest siis ta rikub õpetaja või teiste laste au ja väärikust. Hea näide on ütlus, et sinu õigus kätega vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina. Sellised need piirid ongi.

Õigused, kohustused ja vastutus on omavahel kõik seotud. Samuti räägime noortele, et kui teile on antud õigus otsustada mingi küsimuse üle, siis te vastutate ka tagajärgede eest. Kui sa ise otsustad, et jätad oma töö esitamata ja pärast kahetsed seda, siis see oli sinu õigus otsustada ja sa ka vastutad tagajärgede eest.

Toon üsna tavapärase näite: klassis on laps, kes järjepidevalt segab tundi, aga samas on seal ka ülejäänud lapsed, kellel on õigus õppida. Mida sellises olukorras teha?

Loomulikult professionaalne õpetaja kutsub selle lapse korrale, selleks on tal õigus. Seaduses on nähtud ette rida mõjutusmeetmeid, mida saab koolis lapse suhtes kohaldada: alandada tema käitumishinnet, arutada tema käitumist vanemate, direktori või õppealajuhatajaga, või ka õpilane tunnist eemaldada koos kohustusega viibida õpetaja poolt määratud kohas ja samas seal ka õppida. Näiteks raamatukogus, kooli psühholoogi või sotsiaalpedagoogi juures. Äärmuslikel juhtudel on isegi võimalik õpilast ajutiselt õppest kõrvaldada kuni kümneks päevaks.

Aga enamasti on sellise käitumise taga mingi probleem, mis ei pruugi laheneda, kui õpilane koolist kõrvaldada. On oluline, et ta saaks ka tuge ja abi. Kui lapsevanema ja kooli koostöö ei toimi, on ka tulemust raske saavutada.

Seadus näeb ette, et koolis peavad olema ka tugispetsialistid, aga me teame, et igas koolis neid lihtsalt ei ole. Õpetajad vajavad erivajadustega lastega toime tulemiseks ka abiõpetajat või tugiisikut. Aga paraku on ka neid vähe, nii et õpetaja ongi raskes olukorras. See on tõesti koht, kus õpetajatel oleks rohkem abi vaja.

Kui võrdlete õpilaste ja õpetajate õigusi ja kohustusi nüüd ja kolmkümmend aastat tagasi, siis kuivõrd on need muutunud?

Tegelikult pole põhimõtted suures plaanis muutunud. Küll aga on õpilased ja ka vanemad oma õigustest teadlikumad ja oskavad enda eest rohkem seista. Kui varem andis õpetaja teinekord joonlauaga vastu näppe ja tundus, et ju ma olin selle ära teeninud, siis tänapäeval ei kujuta keegi seda enam ette. Igasugune lapse füüsiline karistamine on keelatud, aga kolmkümmend aastat tagasi ei osanud keegi selle üle väga kurta ja oma õigusi taga nõuda.

Ühiskonnast pole siiski kadunud arvamus, et koolis peaks olema lubatud kasutada jõumeetmeid. On seda tarvis või saab ka teisiti hakkama?

Üks asi on kasutada karistamiseks füüsilist jõudu. On selge, et joonlauaga vastu näppe anda, kedagi sakutada või võmmu kuklasse anda ei ole lubatud.

On ka kuulda olnud arvamust, justkui õpetaja ei tohiks mitte mingisuguses olukorras õpilast sõrmeotsagagi puudutada. See ei ole õige. Kui on rünnak, on õpetajal õigus ja kohustus end ja teisi kaitsta ning vajaduse korral kasutada selleks ka jõudu: hoida õpilast kinni, teda jõuga teise juurest eemale tõmmata, haarata tal käest. Aga seda tohib teha ainult juhul, kui on füüsilise ründe oht või käimas kaklus.

Jõu kasutamine ei ole distsiplineerimise vahend. Näiteks kooli kodukorra rikkumise eest ei saa minna õpilast füüsiliselt noomima, kuigi praegu käib diskussioon, kas anda õpetajale see õigus. Praegu on selleks koolikorralduslikud mõjutusvahendid, lisaks õpetaja autoriteet.

Kas teie enda arvates on õpetajatele vaja lisaõigusi jõu kasutamiseks?

Mina näen siin mitut ohtu. Kas meie õpetajad ise tahavad seda? Kas iga õpetaja tunneb, et tal on piisav ettevalmistus, füüsiline ja vaimne valmisolek selleks, et ta hakkab teismelist noormeest jõuga klassist välja tõstma? Arvestades meie õpetajate keskmist vanust ja seda, et enamasti on nad siiski naised, siis kas see on ohutu talle endale ja ka õpilasele?

Praegu on sunni rakendamise õigus peamiselt politseil. Politseinikud õpivad selleks aastaid, neil on vastav füüsiline ettevalmistus ja nad oskavad jõudu kasutada nii, et ei tee sellega kellelegi viga. Kas on mõeldav, et hakkame ka õpetajaid selleks treenima?

Karistusseadustikus on võimuliialduse paragrahv, mis kohaldub eelkõige politseiametnikele. Kui kasutada jõudu olukorras, kus polnud selleks õigust, võib see olla kriminaalkorras karistatav. Kas õpetajad on valmis sellega riskima, et nende suhtes võidakse alustada kriminaalmenetlust, sest nad on hinnanud olukorda valesti?

Kui teadlikud õpetajad ise oma õigustest ja kohustustest on ja kas nad neid ka täidavad nii nagu peaks?

On kindlasti väga teadlikke õpetajaid, aga on ka neid, kes väga hästi ei tea. Just arvamus, et õpilastel on ainult õigused ja kohustusi justkui polegi, näitab, et õpetajate teadlikkus ei ole nii hea kui võiks olla. Aeg-ajalt näen ka hirmu, et õpetaja ei või midagi teha, ei või mingil juhul õpilast sõrme otsagagi puutuda. See teadmine võiks olla parem, et õpetaja võib enda ja teiste kaitseks kasutada jõudu.

Ma usun, et see olukord paraneb. Kui õpilased on teadlikumad oma õigustest, siis see sunnib ka õpetajaid seda asja endale selgeks tegema.

Nii et kui kõik oleksid oma õigustest ja kohustustest teadlikud, oleks koolis ka vähem probleeme: õpetajad ei kardaks ilmaasjata ja õpilased ei käiks koolis liiga püstise ninaga ringi?

Jah, meil on ju kõigil täiskasvanutena inimõigused ja laste õigused on üsna sarnased. See ei tähenda, et me ei võiks teinekord omavahel vaielda ja konflikte lahendada.

Mulle tundub, et aeg-ajalt arvavad õpetajad, et kui nad aktsepteerivad, et õpilasel on ka inimõigused - sõnavabadus, arvamusvabadus, au ja väärikus, temaga tuleb asju arutada, teda tuleb kuulata, talle tuleb asju selgitada - siis nad annavad kuidagi oma positsiooni käest. Ei, õpetajal on kõik õigused olemas: õigus mõjutusmeetmeid rakendada, hinnata õpilaste edasiminekut, pedagoogilised meetmed õpilaste suunamiseks. Õpilase õigused ei välista kasvatamist, õpetamist ja kõike muud.

Rohkem tuleb teineteisega rääkida. Näiteks õpilased pöörduvad tihti meie poole murega, et kontrolltöid satub mõnikord ühele päevale liiga palju. Seda saaks ju õpilastega läbi rääkida. Kui nad ütlevad, et neil on esmaspäeval juba kolm kirjalikku teadmiste kontrolli, äkki saaks teie aines teha selle teisipäeval või kolmapäeval, siis võiks seda ju arutada.

Kui tekivad probleemid, peaks ka vanem olema partner. Et ei tekiks olukorda, kus vanem nõuab koolilt ja kool ütleb, et vanem peaks ise last kasvatama. Loomulikult on vanemal esmane vastutus, aga kooli spetsialistid saavad teda delikaatselt toetada ja aidata, ilma et ta tunneks ennast süüdi, et on midagi tegemata jätnud. Mulle tundub, et päris paljud probleemid on omavahelise suhtluse puudumise tulemus.