Vineeritehase endine juht Ando Jukk: võsa on vaataja silmades

Rohkem kui 13 aastat Tartust Otepää vineerivabrikusse tööle sõitnud Ando Jukk on kindel, et Eestis kasvanud metsamaterjal tuleb ära kasutada siinsamas Eestis.

FOTO: Margus Ansu

Soome ettevõttele UPM-Kymmene Oy kuu­­luvat Otepää vineeritehast üle kolmeteistkümne aasta juhtinud metsandusharidusega Ando Jukk pani möödunud reedel ameti maha ning pühendub edaspidi oma pere ettevõtmistele.

Nii hea töökoha pealt ei lähe ükski inimene ise minema. Või kuidas?

Inimesed elavad enam-vähem seitsmeaastaste tsüklite kaupa. Siin on samuti iga seitsme aasta tagant olnud suurem tehase arendus. Aga need asjad on ära tehtud, vahepeal on ka organisatsiooni muudetud. Ütleme nii, et olen oma võimalused ära kasutatud ja kõik hakkab jälle korduma. Praegu tundus õige hetk lahkuda. Võib-olla on viimane aeg midagi ise teha.

Tunnete, et teil pole enam tehasele midagi anda?

Tunnen, et olen ennast ammendanud. Ka enesearengu mõttes on see läbikäidud rada. Tegelikult ei tohiks ükski juht olla üle kümne aasta ühe koha peal. Organisatsioon areneb siis, kui toimuvad muutused.

Vihjasite, et teil on plaan tegelda oma äriga.

Vähemalt ma mõtlen selles suunas. Kui sul on peas palju mõtteid ja sa tahad neid teostada, siis selleks on vaja aega. Aga tegevjuhi töö kõrvalt selleks aega ei ole.

Räägime metsast. Kui lugeda Eesti raiemahtude kohta avaldatud lugusid, pole raske aimata, kuhu teie metsatööstuse esindajana kaldute: et Eestis raiutakse liiga vähe. 

Arvan, et me pole juurdekasvavat ressurssi mõistlikult ära kasutanud ning seal on võimalik palju rohkem ära teha. Kui võtta Eesti majandusmetsade kogu pindala ning vaadata, kui palju see on aastate jooksul kasvanud, siis võimalusi on päris palju. 

Kunagi oli üks uuring, mille järgi 40 protsenti Lõuna-Eesti inimestest on seotud metsa- ja puidusektoriga. Ma küsiks, mida inimene maal siis üldse tegema peaks? Kas maainimene istub siis kodus ja arendab kõvasti IT-sektorit? Pigem mitte. Pigem on ta ikka seotud maalähedase tegevusega. See võimaldab inimesel elada väärikat elu ja kui sa metsa juurdekasvu piiri ei ületa, siis ei juhtu ka midagi hullu meie elu- ja looduskeskkonnaga.

Öeldakse, et Eesti pindalast umbes pool on metsamaa, aga suur osa on sellest pelgalt võsa. 

Võsa on vaataja silmades. Kraaviääred ja metsaservad on tõesti võsa täis, aga kui raietöö on tehtud ja mets on piltlikult öeldes puhtaks raiutud, siis esimestel aastatel, kui lehtpuu ennast üles ajab, tekibki põõsarinne. See paistabki välja võ­­sana. Aga iga selline võsa jõuab mingil ajal metsafaasi, kui hooldustööd on korralikult tehtud.

Ometi on nii, et suurte teede ääres on aina keerulisem leida metsapeatuseks kohta, sest metsa lihtsalt pole enam?

Mul on selle kohta hea näide. Sõitsin ükskord Tallinnasse koosolekule ja võtsin hääletaja peale. Ta tegi koolis parasjagu kursusetööd Eesti metsade olukorrast ning väitis, et meil on väga palju metsa maha raiutud. Palusin tal seepeale aknast välja vaadata ja lugeda üles kõik need teeäärsed langid. Ja palusin vaadata ka langi taha ja kõrvale, kas seal on metsa või mitte. 

Tallinna jõudes ütles hääletaja, et tal ei ole enam lõputöö teemat. Igaüks peaks laskma oma tumeda autoakna alla ja vaatama, kui palju meil metsa on. Tegime ise tehase laienduse järel kõvasti droonipilte, kus on näha, et ümberringi on ainult metsad. Isegi kui pool maha võtta, on meil ikkagi metsa rohkem kui 1942. aastal. Aga sellist olukorda ju reaalselt ei teki, et pool maha võetaks, sest mis nende puudega peale hakata.

Tartu lähedale plaanitakse võimast tselluloositehast, mis tarbib umbes kolm miljonit tihumeetrit aastas. Kas teie pooldate seda?

Jah, see on mõistlik mõte. Praegu läheb puit Eestist välja. Aga puit ei peaks sellisel kujul mööda ilma ringi rändama, vaid see tuleks ära kasutada võimalikult ressursile lähedal. Kui me saadame puidu sadamasse ja sealt laevadega edasi, siis saastame keskkonda palju rohkem. See ressurss peab jääma kohapeal tarbimisse lisaväärtust looma.

Eesti inimesed kaebavad isegi selle peale, kui Tallinna-Tartu maantee ääres võetakse noori puid maha. Tegelikult tehti seal võsalõikuriga valgustusraiet.

Aga sellised organisatsioonid nagu Eesti Metsa Abiks ei teki ju tühja koha pealt. Inimesed muretsevad.

Tänapäeva ühiskond on huvitav. Väga palju on inimesi, kes on maalt linna läinud. Aga on ka linnast maale kolinuid. Neile on katastroof see, kui naaber otsustab, et ta võtab oma metsast tulu välja ning mingil hetkel haigutab maja kõrval tühjus. Siis on maale maja ostnud inimene pettunud. 

Ja nagu see meie kaebamisühiskond on. Hiljuti kirjutas nendest kaebajatest Postimehes ajakirjanik Nils Niitra. Eesti inimesed kaebavad isegi selle peale, kui Tallinna-Tartu maantee ääres võetakse noori puid maha. Tegelikult tehti seal võsalõikuriga valgustusraiet. Aga inimene helistab keskkonnainspektsiooni, et näe, noori puid hävitatakse. 

See on normaalne metsade majandamine. Aga linnainimene ei pruugi sellest aru saada. Linlane, kes ostab poest liha ja piima, ei saa sellestki aru, miks tuleb siga maha lüüa või miks minnakse lehma udara kallale.

Eelmise aasta lõpus saatsid 101 loomeinimest avaliku kirja riigikogule ja presidendile ning väljendasid samuti muret Eesti metsa tuleviku pärast. 

Loomulikult. Iga inimene, kes näeb, et puu võetakse maha, tunneb mingisugust emotsiooni. Eestis on tänapäeval maaomanikud ja neil on õigus oma maaga midagi teha. Sageli ulatub see maatükk välja ka tee äärde. Nõukogude ajal olid teekaitsevööndid, aga nüüd on inimene oma tegevuses vaba. Kultuuriinimestelt kogutakse allkirju igasuguste küsitluste kohta. Seda arvamust ei maksa üle hinnata. Kas nad ikka saavad aru, mille eest nad oma allkirja annavad. Minagi ju võiksin minna kritiseerima kultuuriüritusi.

Uues metsaseaduses langetati kuusikute raievanust 60–70 aastani. Kas see pole sama, kui võtame porgandid üles juunis, sest augustis võivad need olla ussitanud?

Kui sa oled õppinud metsandust, siis tead, et puu kasvab erinevates kasvukohtades erineva kiirusega. Ja kui lased ta üle kasvada, siis kaotab ta peagi oma tootlikkuse. Mis väärtus on kuusel, kui juurepess sisse tuleb? Majandusmets tahab majandamist saada. 

Ja kui ruttu mets kasvab? Olin nelja-viieaastane, kui isamaja kõrval oli latiealine mets. Praegu on seal ülekasvanud kuused. 80-aastased kuused on juba sellise läbimõõduga, mida iga saeveski enam vastu ei võta. Vanusepiirangud oleks üldse mõistlik ära võtta, sest üldjuhul, kui keegi oma metsa majandab, siis ta majandab vastavalt seisundile. Sellised rahakotiraied jäid 1990. aastate algusesse. 

Teie jutust jääb mulje, et Eesti metsa pärast pole põhjust muretseda.

Ei olegi. Metsasektor on üks läbipaistvamaid sektoreid üldse. Metsaregistrist e-veoselehtedeni välja. Võrreldes teiste elualadega on metsasektoris kontrollimist äärmiselt palju. Eestis on elu nii ilusaks ja heaks muutunud, et inimestel on aega liiga palju selle peale mõelda, mida keegi teine teeb. See on üldise heaoluühiskonna tunnus. 

Erinevad teemad võetakse kiiresti üles, kuid paraku ei osata edasi midagi peale hakata. Kurjustatakse, et riigimets annab riigieelarvesse tulu, aga miks ta ei või anda, kui tulu tekib. Metsa- ja puidusektor on ju rohemajandus. Pead ainult jälgima, et ei raiu rohkem, kui juurde kasvab. Pole vaja häbeneda, kui riik suudab ennast ise ära majandada. 

Tagasi üles