Margus Tsahkna: see pole mingi pehme maandumine, olen endiselt orbiidil

Margus Tsahkna Foto: Margus Ansu

Esmaspäeval oma pikaaegsest koduparteist Isamaa ja Res Publica Liidust välja astunud Margus Tsahkna ütleb Tartu Postimehele antud intervjuus, et ei kavatse riigikogu aknaalusena tasapisi poliitikast taanduda. Muu hulgas mängib ta mõttega haarata tulevikus juhiohjad mõnes uues erakonnas.

Margus Tsahkna, vaadates seda, mida te olete viimastel kuudel läbi teinud, ei saa seda kuidagi pidada ühe poliitiku unistuste kevadeks: kõrbemine erakonna esimehena, ministrikoha kaotus, sekka kodumaja põleng ning lõpuks parteist välja astumine. Millised hetked selles reas on olnud kõige raskemad?

Kui te ütlete, et ma kukkusin erakonna esimehena läbi, siis ei saa ma sellega nõustuda, sest väljaspool erakonda õnnestus esile tuua mitmeid väga kaalukaid ja vajalikke muutusi. Meie otsuste tulemusena muutus eelmise aasta lõpus kogu Eesti poliitiline pilt. Lisaks saime veidi varem väga tugeva naispresidendi. Seesuguseid näiteid võiks tuua teisigi.

Mis puudutab Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) siseelu, siis pean tõepoolest tunnistama, et ma ei suutnud murda toiduahelat ja ringkaitset, mis tekkis juba varsti pärast Isamaa ja Res Publica ühinemist. See on ka peamine põhjus, miks ma otsustasin nüüd lahkuda.

Ringkaitse tähendab suletust ja suletud erakond ei reflekteeri enam ühiskonnaga. Ühel hetkel hakkas domineerima poliittehnoloogia ning karistuseks tuli valus kaotus 2015. aasta riigikogu valimistel. Mina sain enda kätte erakonna, mille reiting oli juba vabalanguses.

Mul on kahju, et erakonna juhtkond ei tulnud kaasas minu ettepanekuga võtta sisevalimistel kasutusele avatud nimekirjad. Läinuks see läbi, saanuks ringkaitse murtud. Erakond saanuks avanemisest uue võimaluse.

Kasutasin läbikukkumise väljendit muu hulgas sellegi pärast, et lendu ei läinud ka teie mõned varasemad uuenduskatsed, olgu siis jutt peninukkide kõnest või Isamaa 2.0 projektist. Kõik, mis te IRLis suurejoonelises stiilis ette võtsite, sumbus üsna kiiresti.

Res Publica inimesed tüürivad seda erakonda endiselt. Selle pärast ei haakutud ka Isamaa 2.0 plaaniga – mis sest, et see seadis tegelikult väga pika perspektiiviga sihte kogu Eestile. Erakonna esimees üksi ei saa aga nii suuri asju ellu viia.

Kes olid kõige jõulisemad Res Publica joone hoidjad?

Ma ei taha tagantjärele üleliia rusikatega vehkida ega konkreetseid nimesid nimetada. Sain aru, et minuga ei tulda kaasa. Tajusin hirme ning kultuuri ja identiteedi erinevusi. See oli ka peamine põhjus, miks ma ise kõige häälekamalt rääkisin, et meil pole mõtet Isamaa nime juurde tagasi tulla enne, kui oleme muutunud ka sisuliselt avatumaks. Isamaa 2.0 mõte oli taasluua jõud, kes söandab ühiskonnale ette panna pisut hullumeelseid ja kaugesse tulevikku vaatavaid ideid. Selles mõttes on mul tagantjärele hea meel, et erakonna nimevahetus jäi tegemata, sest see tähendanuks auväärse nime lörtsimist.

Kas IRLi häda pole olnud mitte see, et mistahes uuenduste suhtes ollakse ettevaatlikud?

Osaliselt olen nõus. Aga on ka teistsuguseid näiteid. Kasvõi toosama viimane presidendivalimiste protsess. Sellegi suhtes oli algul palju kõhklejaid, kuid lõpuks tuli kogu organisatsioon kaasa ja me saavutasime edu.

Teine näide on eelmise aasta valitsusevahetus. Nii erakonna seest kui väljast kostis pikka aega kriitikat selle üle, et me käitume Reformierakonna puudlina, kes läheb laua äärde üksnes siis, kui kutsutakse, ja talub vaikides tagumikuhoope, kui peremehel tekib soov omale uus partner võtta. Sellepärast ma otsustasingi siis, kui oli selgelt näha, et Edgar Savisaar lahkub poliitikast ja Jüri Ratas tõuseb Keskerakonna etteotsa, et me ei jää enam passima ja võtame julguse kokku. Me tõime Eesti poliitikasse väga suure muutuse.

Omaette lugu on see, et valitsuse vahetusest edasi on taas kõhklema hakatud. Ei saa nii! Kui sa lähed täiega kurvi sisse, siis sa ei saa enam pidurit vajutada. Toona toetasid muudatust kõik IRLi juhtorganid. Ka kõik praegused IRLi juhid hääletasid nende julgete otsuste poolt – kaasa arvatud Helir-Valdor Seeder.

IRL meenutab praegu uppuvat laeva, mille madalamatelt tekkidelt rotid üksteise järel pagevad ja kus veel üksnes kaptenisillal sihitakse jonnakalt kiikriga horisonti. Nüüd läksite ka teie. Kui vältimatu see samm tegelikult oli? Kas olnuks mingi võimalus siiski jääda?

Ma olen olnud tipp-poliitikas päris pikalt ja kuulunud eri rollides koalitsiooniläbirääkijate sekka 2007. aastast. Ma olen kõike seda väga lähedalt näinud. Selle kogemuse taustal on mulle oluline küsimus, kuidas jääda iseenda vastu ausaks. Kui eesmärk oleks pidada head töökohta, poleks ma ehk tõesti pidanud kuhugi minema – oleks pidanud tegema vägisi head nägu ning uuesti erakonna esimeheks kandideerima. Aga ma pole selline inimene.

Lubasin esimeheks saades suurkogu ees, et viin IRLi sisemised muutused ellu. Aga ma ei saanud seda teha, sest ringkaitse osutus oodatust tugevamaks. Niisiis oli minust aus tänavu kevadel oma plaanid lõplikult lauale panna ja pärast mahahääletamist taanduda. Ma teadsin juba siis, et minu tee läheb IRLi omast lahku.

Mul on kurb kõrvalt vaadata, kuidas erakonna uus juhtkond järgib taas vana joont, kus esimese tegevusena ei vaadata mitte organisatsiooni sisse, vaid kleebitakse kogu Eesti ja meedia täis suuri plakateid ja primitiivseid loosungeid. Nii pole lootustki oma nägu taasluua.

Kui te vaatate tagasi nendele 17 aastale, mil te Isamaaliidus ja hiljem IRLis tegite väga silmapaistvat karjääri, siis kas meenub üks konkreetne sündmus, kus käis krõks! ja te saite aru, et see sõit ei pruugi teie jaoks enam kaua kesta? 

Krõks käis juba Isamaaliidu ja Res Publica ühinemise aegu. Mina tulin mäletatavasti Isamaaliidu poolt. Algul oli kõik väga lootustandev, aga ühel hetkel, kui ühinemisläbirääkimised olid juba piisavalt kaugele jõudnud, tegi Res Publica poliittehnoloogilise katse haarata uue erakonna juhtimine totaalselt enda kätte. Tookord suutsime Mart Laari ja meeskonnaga selle nurjata. Aga kultuuride erinevus oli ilmsiks saanud ja see pani muretsema.

Suurim jõudemonstratsioon oli mäletatavasti 2010. aasta suurkogul, kuhu veeti suvalisi inimesi bussidega kokku ja pandi hääletusmasin vastavalt oma soovile täie rauaga tööle. Nii ei pääsenud mitmed väärikad kandidaadid, näiteks Tunne Kelam, üldse löögilegi.

Mitu protsenti on teie hinnangul praegu võimalust, et IRL jätkab iseseisva erakonnana pärast tänavusi kohalikke valimisi?

Arvan, et IRL jätkab omaette erakonnana 2019. aasta riigikogu valimisteni. Siin on oluline märkida, et neid valimisi vaadates on enamiku erakondade esimeeste silmis kerge paanika. Nii Eestis kui kogu Euroopas on aset leidmas suured muutused, mis võivad vägagi paljut muuta. Meie ühiskond on alla kasvatanud juba üsna tugeva demokraatia juurika ja kui olemasolevad erakonnad enam ei kõneta inimesi, siis tulevad ka muutused. Millised täpsemalt, hakkab tasapisi selguma pärast kohalikke valimisi.

Milliseid variante te endal suures poliitikas näete? Esmaspäeval koos teiega IRList välja astunud Marko Mihkelson näikse liikuvat Reformierakonna kursil. Teid ei paista Hanno Pevkur mulluse valitsusevahetuse pärast enam tahtvat.

Mina ei liitu mitte ühegi praegu riigikogus esindatud erakonnaga.

Mitte kunagi?

Jah. Mitte kunagi.

Kavatsen poliitikas jätkata 2019. aastani iseseisva parlamendisaadikuna. Panustan niipalju, kui suudan. Poliitika tegemine ei ole kitsalt ühe ametikoha pidamine, vaid midagi märksa laiemat.

Kas ma loen siit õigesti välja, et te olete võtnud ette pehme maandumise: kaks aastat riigikogus aknaalusena ja seejärel juba mingisse teise eluvaldkonda?

Arvan, et mul on Eesti poliitikas ja ühiskonna arengus veel päris palju pakkuda. Lugege kasvõi seda sama Isamaa 2.0 programmi, mis annab edasi olulise osa minu tõekspidamistest. Eks elu pea näitama, mis täpselt edasi saab, aga see ei ole kindlasti mingi pehme maandumine. Olen endiselt orbiidil.

Seega teete uue partei?

Ma ei välista, et Eestis on uute jõudude esile kerkimine võimalik. Vaadakem võrdlusena kasvõi Emmanuel Macroni ja En Marche!`i võidukäiku Prantsusmaal. Aga see ei ole teema, millega ärbelda või mida hakata lihtsalt tegema. Erakond ei saa olla asi iseeneses. Iga erakonna taga peab olema mingi laiem ühiskondlik huvirühm. Kui leidub piisav hulk sarnase vaatega inimesi, siis saavad nad kokku ja hakkavad oma mõtteid ellu viima.

Kuidas sel suvel Tartu turul maasikate müümisega jääb? Varem olete seda ikka teinud ning sealt saadud kogemust korduvalt ka valimiskampaaniates esile tõstnud.

Lähen, nagu ikka. Olen seda juba üle 15 aasta teinud. Nüüd on väga tore, et keegi ei saa öelda, et ma teen seda lähenevate valimiste pärast. Ootan seda väga, sest olen seni sealt alati saanud uskumatult toreda kogemuse. Turg – see on koht, kuhu satuvad kokku kõik ühiskonnagrupid ja kus kuuleb alati midagi huvitavat või õpetlikku. Seal on päris elu.

Eelmistel Tartu linnavolikogu valimistel tegite supertulemuse, kogudes 3260 häält. See tegi kogu IRLi nimekirjale antud häältest pea 40 protsenti. Kuivõrd te sellele mõeldes tajute endas praegu vastutust, et tänavu läheb IRL valimistele vastu võrreldamatult nõrgemana.

Eelmiste kohalike valimistega seostub mulle ennekõike piinlik klounaad, mille suutis IRLi piirkonna juht Peeter Laurson koos Rein Kilgiga korraldada. Selles peitub ka põhjus, miks IRL jäi hoolimata heast valimistulemusest Tartus suhteliselt marginaalseks jõuks.

Kui üks erakond nimetab endale enne valimisi linnapeakandidaadi – selleks sain toona mina –, aga paar nädalat enne valimispäeva hakkab sellesama partei piirkonna esimees mahitama üht ärimeest samuti linnapeakandidaadiks, siis ei jäta see kellelegi usaldusväärset muljet.

Kunagi oli Isamaa Tartus kõige tugevam poliitiline jõud ja võiks seda olla ka praegu, sest seal on enim sellele ilmavaatele sobilikku akadeemilist kandepinda. Ometi on IRL nüüd sealt peaaegu kadumas, mida näitab selgesti kasvõi see, et Jüri Kõre, kes on väga pikalt esindanud nii linnavolikogus kui linnavalitsuses tartlaste huve, kandideerib seekord koos oma meeskonnaga valimisliidus.

Minu arusaamist mööda puudutas Laursoni ja Kilgi sehkendamine ennekõike valimiste-eelset aega. Miks te ei suutnud pärast valimisi, kui teil oli oma valimistulemusega käes sisuliselt sõnaõiguse monopol, viia oma erakonda Tartus võimule? Miks te ikkagi opositsioonis maandusite?

Olen juba pikka aega olnud seda meelt, et Tartu juhtimine vajab muutust, ja me olime eelmisel korral sellele üsna lähedal. Paraku oli IRLi piirkonna juhtkond Reformierakonna puudli staatuses ega tahtnudki mingit muutust teha. Mulle heideti minu ambitsiooni ette. Seega polnud IRL taas kord seesmiselt ühtne ja sellise jõuga ei taha keegi koostööd teha. Sinna see läkski.

Ene Ergma, kes samuti hiljuti IRList välja astus ja nüüd Reformierakonna nimekirjas Tartu volikokku kandideerib, räägib, et tal on üks väga suur ja hea idee, mis võinuks juba olla ellu viidud, kui neli aastat tagasi poleks Margus Tsahkna Tartus IRLi opositsiooni sundinud.

Mina ei tea, mis see Ene idee on, ja vaevalt ta seda isegi täpselt teab. Ta oli väga väärikas riigikogu esimees ja mul on kahju, et ta ei lahkunud poliitikast väärikalt. Eks ta peab ise oma viimase aja valikuid selgitama. Kipun arvama, et seal on rohkem mingid materiaalsed ja praktilised põhjused, miks ta läks Reformierakonna nimekirja.

Reformierakond on Tartus võimu hoidnud kaks kümnendit. Ennustage, millal sellesse ajajadasse võiks tekkida paus.

Viimastel kahtedel valimistel on see võimalus olnud väga lähedal.

Sel korral tundub selline variant olevat pigem kaugemal. 

Jah, eks siin ole mängus ka mõned Tartu omapärad. Kuigi Tartut peetakse tänu ülikoolidele ja tudengitele nooruslikuks linnaks, annab sealses valijaskonnas tooni pigem vanem generatsioon, kes tavatseb sageli valida ametis olevat linnapead. Noored on seal pigem ajutiselt ega osalegi peaaegu linna arengu suunamises.

Teisalt poleks ma suures plaanis siiski väga pessimistlik. Häid ideid leidub. Näiteks Tanel Teini ja tema mõttekaaslaste idee rajada Tartu suurhall. See on palju parem mõte, kui reformierakondlaste idee ehitada kesklinna parki mingi kunstimuuseum. No kuulge! Tartus juba asub alates eelmisest aastast üks Euroopa suuremaid muuseume! See ettepanek on tõesti jabur ja näitab mingit kummalist sättumust praegu raekoja saalis jämedat otsa hoidvate inimeste seas.

Ja miks mitte valida ka mõnd valimisliitu, kuhu on suundunud ka IRLi liikmeid. Võib-olla on just nüüd aeg anda võimalus kogukondlikule mõtlemisele. See on Tartu inimeste kätes. Kõik on võimalik.