Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2015/04/26/4003191t1hf1bf.jpg)
Eile Tartu kultuurilokaalis Arhiiv peetud mitmekesise sisuga mitmetunnine üritus lõpetas tänavuse festivali Stencibility, mille ajal tekkis meie linna seintele ja sillapostidele juurde mitu uut suurt teost. Tartu Postimees paneb festivalinädalale punkti sel moel, et küsimustele vastab tänavakunsti klassik Edward von Lõngus.
Kui rõõmsad peaksid olema tartlased, et elumaja seinale Marja tänava trepi juures Supilinna ja Tähtvere piiril on nüüdse Stencibility festivali ajal teinud maalingu Sepe ja Chazme?
Tartu on ikka üks maagiline koht, et sellised asjad siin juhtuda saavad. Poolas on väga tugev tänavakunstiskeene, eriti just suurte seinamaalingute osas. Sepe ja Chazme looming on olnud selle silmapaistvaks esindajaks. Olen neid netist pikka aega mõnuga jälginud, kuid ei oleks kunagi osanud arvata, et ühel päeval saan ma neid vaadata Supilinnas tegutsemas.
Kuidas selgitaksite neile, kes Sepe ja Chazme maalingut ei näe, mida on nende pildil kujutatud?
Eks igaüks pea seda sisu ise tõlgendama.
Sõpruse silla Karlova-poolse otsa alla maalis kõrgema haridusega maalikunstnik Edgar Tedresaar president Ilvese ja president Meri portree. Kuidas kommenteerite seda kaksikportreed?
Presidendid kui laguneva silla tugisambad on väga tabav kujund ning Edgar Tedresaarele omane koloriit oli kahtlemata väga vajalik lisandus Sõpruse silla alusele hallile betoonmaailmale.
Politseinikud külastasid Edgar Tedresaart maalimise ajal neljapäeval ja reedel, sest valvsad kodanikud olid politseisse helistanud ja teatanud korrarikkumisest silla all. Kui tihti olete teie oma tänavakunstilises tegevuses pidanud politseile aru andma?
Vahetevahel tuleb sedasorti kokkupuuteid ikka ette, kuid üldjuhul on need möödunud üpris viisakalt. Kuna autoriseerimata kunstiloome ei ole kriminaalses plaanis kuigi tõsiseltvõetav pahategu, ei ole ükski politseinik liigseid probleeme tekitama hakanud.
Mulle jäävad arusaamatuks hoopis need inimesed, kes avalikku loomeakti nähes asuvad kohe politseid kutsuma. Ükski mõistuse juures inimene ei saa Sõpruse silda ega sillaalust kuigi kauniks kohaks pidada. See on üks vanimaid Tartu grafitikohti ning võiks sama hästi olla täiesti legaalne joonistamispaik.
Mida huvipakkuvat leidsite seekordsel festivalil lisandunud piltide hulgast peale siin juba nimetatud Tedresaare ning Sepe ja Chazme tööde?
Tore oli näha Stencibility ulatust laienemas. Ühelgi varasemal festivalil pole olnud nii suurt ja kirevat kunstnikeansamblit kui sel korral. Esindatud olid kunstnikud Tallinnast, Võrust, Pukast, Kuressaarest ning Lätist, Soomest, Poolast ja isegi Tšiilist.
Kõiki samal ajal valmivaid seinu vaatamas käies tundus see mulle stseenina raamatust «Suur maalritöö» – terve maailma ülevärvimine millekski uueks ja ilusaks.
22. aprilli Virumaa Teatajas ilmunud intervjuus ütles Stencibility korraldaja Sirla, et tänavail näha oleva kunsti ja mittekunsti piir läheb inimese enda peas ning et tema meelest on sodi see, mis ei kõneta teda, kuid mõned sodid pakuvad talle tekkeloo või muu tausta tõttu siiski huvi. Kus on teie meelest kunsti ja sodimise piir?
Küsimus «Kust jookseb kunsti piir?» on kogu kunstimaailma põhiküsimus ning ühest vastust leida on osutunud võimatuks. Mida lähemalt piire vaadelda, seda ähmasemaks nad muutuvad.
Kunagi alguses tundus see ka mulle palju lihtsam kui praegu. Arvan, et teos peab suutma oma eksistentsi ära põhjendada, temast peab läbi kumama mingi mõte või eesmärk. Sodimine viitab sisutusele.
Üks Tartu skulptor, kelle nimi mul praegu meelde ei tule, on öelnud, et ühes õiges linnas võiks olla nii palju kujusid, et igaühe juurest on näha vähemalt veel üht skulptuuri. Kui palju peaks olema ühes õiges linnas grafiteid ja teisi tänavakunstiteoseid?
Kunst peaks olema meie elukeskkonna igapäevane loomulik osa, sest mõtetest rikastatud keskkond toetab mõtleva inimese arengut. Praeguses elukeskkonnas domineeriv info on enamasti reklaam, mis soosib tarbiva inimese arengut, luues seeläbi ühiskonna, mis on hukutava ületarbimise küüsis ning millest me ei oska kuidagi välja tulla.
Minu arvates on infokeskkonna muutmine ülioluline võti kogu inimkonna saatuse huvides, seega ei pea ma võimalikuks, et ühiskonnas võiks olla liiga palju kunsti. Kunsti olemus seisneb teistmoodi mõtlemisviiside otsimises. Seda on meil praegu üle kõige tarvis.