Arstid otsivad ravivihjeid patsientide elulugudest

Perearst Anneli Rätsep teab, et patsiendi elulugu kuulates võib arst saada ootamatut infot, mille targal kasutamisel haige toimetulek haigusega võib igati paraneda.

FOTO: Margus Ansu

Perearst Anneli Rätsep ütleb, et ta aina õpib. Õpib patsienti rohkem kuulama ja ise vähem rääkima, aga ka paremini küsima. «Aga ma ei oska seda kõike ikka veel piisavalt hästi,» tunnistab ta.

Tartu Ülikooli perearstikeskuses arsti ja Tartu Ülikooli peremeditsiini õppetoolis teadurina töötav Anneli Rätsep on täna algava perearstide aastakonverentsi üks ettekandjaid.

Ta kõneleb patsientide lugudest, tuues elust enesest näiteid selle kohta, kuidas ühe või teise inimese haigusteadlikkus kujuneb, mis seda mõjutab ning mida arstid sellest kõrva taha panna võiksid.

Ta ettekande järeldused on tehtud eelkõige inimeste elu-, mitte nende haiguslugude põhjal.

«Me liigume sageli vaid kliinilist teed pidi. Oleme harjunud juhtima, lähtume oma meditsiiniteadmistest ega vaevu uurima, mida patsient sellest arvab. Või kuidas ta käitub siis, kui ukse oma selja taga kinni paneb,» selgitab Anneli Rätsep patsiendilugude ehk teaduskeeles narratiivide kogumise mõtet.

Käsust üksi on vähe
«Me teame väga hästi, millistes piirides peaks näiteks teise tüübi diabeeti põdev inimene oma tervisenäitajaid hoidma, ometi on tulemused kehvapoolsed,» räägib ta alustuseks. «Neil inimestel ei lähe nii hästi, kui võiks, sageli tekivad tüsistused. See on just selline olukord, kus vastutada ei saagi arst üksi, vaid vastutama peab ka patsient.»

Patsiendi haigusteadlikkuse tekkimine on aga keeruline protsess ja nõuab aega.

«Algul inimene eitab oma haigust. Siis tuleb viha, tingimine, hirm, masendus, ja alles viimasena tekib leppimine ning valmidus tegutseda,» selgitab dr Rätsep.

«Kui arst ei ole selles olukorras mõistev, siis konflikt süveneb. Patsient ei julge väljendada ei oma hirmu ega küsida raskeid küsimusi. Usaldust ei tekigi ning lõpuks ta ei soovi enam arsti juurde tulla.»

Anneli Rätsep leiab veel, et nii mõnigi kord liiguvad arstid ja patsiendid otsekui erinevatel lainepikkustel. Arstid räägivad kas patsiendist kolmandas palatis või patsiendist selle ja selle haigusega. Patsiendil on aga eelkõige tema elu lugu ja siis haiguse lugu. Patsient tunnetab sageli, et haigus asub väljaspool teda. Ta leiab hulga põhjendusi, miks ta sellega toime ei tule või miks keegi teine peab tema eest tegutsema, näiteks arst.

Kaks näidet
30-aastane meespatsient eitas oma haigust ega käinud regulaarselt arsti juures.

Kord võttis arst kätte ja rääkis temaga väga tõsiselt. Jutu sees tuli välja, et mees on äsja abiellunud ja perekonda on sündimas laps. Arst kõneles veel kord, milline on mehe eluperspektiiv, kui ta jätkab haiguse eitamist, ja küsis, kui kaua ta soovib oma lapse kasvamist näha. Sellest küsimusest oli palju abi.

Ja teine lugu. Naispatsient, kes keeldus kategooriliselt tabletiravilt insuliiniravile ülemi­­nemast, vahetas arsti. Kui aga ka see teine arst patsiendile lõpuks sama ettepaneku tegi, oli naine nõus.

Küsimuse peale, mida siis teine arst tegi teistmoodi kui esimene, vastas naine, et arstidel polnudki mingit vahet. Hoopis temas oli asi.

Ta pidi ise samale otsusele jõudma. Ja et vahepeal oli tema elus juhtunud seiku, mis panid ta oma haigust teistmoodi nägema – hoopis see aitas. Arstil vaid jätkus kannatust ja tarkust see õige hetk ära tabada.

Anneli Rätsep ütleb lõpuks, et narratiivuurimismetoodika on meditsiinis seni üsna uudne. «See on kvalitatiivne uuringumeetod, millega hinnatakse inimeste uskumusi, teadmisi ja kogemusi. Iga üksiku osaleja kogemus on tähtis. Sellist teavet ei õnnestu tavalise küsimustikuga kunagi koguda,» märgib ta.

Tartu Ülikooli peremeditsiini õppetoolis on Anneli Rätsep ja Kadri Suija professor Ruth Kalda juhendamisel ja koostöös sotsioloog Kadi Ilvesega ära kuulanud ligi paarkümmend teise tüübi diabeeti põde­­va ja vähihaige inimese lugu.

kas teate

Perearstide Seltsi aastakonverents
• 2.–4. septembrini Tartu Dorpati konverentsikeskuses.
• Otsitakse vastust, milliseks kujuneb perearsti roll muutuvas meditsiinis.

Tagasi üles