Aime Pärna: surmaga võib harjuda, aga mitte kunagi oma leinaga

Linnaasutuse Kalmistu juhataja Aime Pärna lahkub Raadi rahulas asuvast kontorist kergendusega, kuid kahjutunne on ka. Foto: Margus Ansu

Kui kalmistu kaugusest läheneb käuksuv jalgratas, on tulemas ilmselt Tartu kalmistute juhataja Aime Pärna. Jalgratas käib juba aastaid tema ametiga kaasas, kuid nüüd saab ratas puhata, sest täna peab Pärna pensionile mineku pidu.

Kui mitu jalgratast olete  oma ametiajal ära pidanud?

Tegelikult on see esimene, olnud juba seitse aastat. Õudselt hea ratas. Enne seda käisin kalmistute vahet bussiga, sest autot pole mul kunagi olnud. Ratas on hea sõiduvahend, saab kiiresti ühelt kalmistult teisele ja ka kalmistul saab kiiremini liikuda. Siin Raadil on ikkagi 24 hektarit.

Kui palju hauaplatse teate peast?

Tartu kalmistuid on kokku 83 hektarit. Ainuüksi Raadil on hauakohtasid üle 33 000. Noh, kirjanikud-kunstnikud, nende juurde lähen pimesi. Kõiki haudu ei pruugi ma nimepidi teada, aga kui paar pidepunkti nimetatakse, leian küll üles.

Kalmistuplaanid on mul silme ees. Näiteks täna ööselgi, kas sellest, et hakkan ära minema, aga unes toimetasin kalmistul, olin ekskursioonijuht ja ei saanud aru, miks keegi küsib helilooja Oja matuseplatsi Raadil. Ütlesin, et see on ju Pauluses. Räägin, et see on ju ometigi peavärava ja kontori vahel, kas te siis ei tea seda!

Nii et töö tuleb uneski tagasi.

Tuleb. Ei saa, et paned kontoriukse kinni ja tööd koju kaasa ei võta.

Olen öösel väljas käinud, kui tuleb teisest linnast lahkunu, Peterburist tuli kunagi surnu rendiautoga, pool kolm käisin külmkambrisse laskmas, ei leidnud selles midagi imelikku.

Tihtipeale on nii, et kui õhtul lähedane sureb, tahetakse teada, mida peab tegema. Nõu peab andma igal ajal.

Seda pole olnud, et keegi on kummitama jäänud. Unenäod on töised, on näiteks mõni mure lahendada. Praegugi – ükski sügis ei ole olnud nii hull kui nüüd, sest lehed tulid korraga maha, kuid meil ei ole koristamiseks abilisi võtta. Alati on olnud leping Tartu vanglaga, olen sealt saanud appi ühiskondliku töö tegijaid. Aga nüüd on rohkem tingimisi karistusi ja rahatrahve. Mulle ei ole kedagi saadetud.

Matemaatika ütleb, et olete kalmistul töötanud 42 aastat.

See sai täis 18. septembril.

Hirmus pikk aeg.

Pole arugi saanud. Kuidagi nii kiiresti on see läinud. Mis ma siis olin, 27, kui tulin.

Eelmine juhataja, vanem härra, läks ära, oli kiiresti vaja. Enne olin töötanud botaanikaaias ja olin parasjagu lapsega kodus. Mu mees oli tookord kommunaalettevõtete kombinaadis ja oli selline kord, et kui mõlemad abikaasad töötavad samas asutuses, saab korteri. Elasime ühes ämma ja äiaga kahetoalises. Tahtsin lihtsalt oma perele eluaset.

Kalmistul olin enne seda käinud ainult jalutamas. Kui olin siin esimene kord vanamemmega kaasas ja läksin talle vett tooma, ei osanud ma kalmistult enam välja tulla.

Küll oli mul teadmisi kalmistukultuurist, minu vanaema õpetas algusest peale, et seal peab olema tasa ja kindlasti tuleb kalmistule minekuks sukad jalga panna. Tõesti, kalmistule minnes tahes-tahtmata tõmbad tagasi. Aga praeguse aja nooruse kohta ei saa seda üldse ütelda.

Tulin siia tööle mõttega, et küll ma õpin, aga alguses oli ikka väga raske. Kalmistu kontor oli matusebüroos Tähe tänaval. Ega ma osanudki alguses midagi juhtida, käisin kalmistud ainult läbi. Töötajad olid vanad. Hauakaevajad olid ikka väga alkoholilembesed.

Kalmistute heakorra jaoks oli kaks hobust. Üks oli Raadil, teine Pauluses. Tall oli Jaama tänavas. Sealt siis tuli teekonnalehega hobune. Kõikide vaheteede puhastamine käis hobusega.

Raadil esimene kontor oli putka väravas. Ühel hommikul oli kirjutuslaud jääs.

Praegune kontor oli varem kalmistuvahi maja. Kui mina ametisse tulin, elas mitu peret sees. Hoovil oli lehmalaut ja sead. Üht pikka teed kalmistul kutsutakse karjateeks, kaardile me seda nime ei kirjuta, aga see läheb välja Kruusamäe tänavani, kus lehmad käisid söömas. Seal oli ka kartulimaa. Seda kalmistu osa me omavahel kutsume senini kartulimaaks.

Te olete õppinud aednik.

Lõpetasin Räpina aiandustehnikumi, erialalt olen puu- ja köögiviljanduse aednik ja iluaianduse instruktor. Seetõttu mind Tartu botaanikaaeda suunatigi. Siin rahvateatris tutvusin abikaasaga ja nii ma Tartusse jäin.

Kalmistutöö hakkas ajapikku meeldima. Esimesed kolm aastat kuulasin peaasjalikult, mida teised räägivad. Oli väga vanu töötajaid. Üks vanapapi, kes siis oli 70, ta isa oli Peetri koguduses juhatuse liige Kösti, kes ehitas Vana-Peetri kalmistule maja, mis on praeguseni. Poeg Heino Kösti oli Vanemuise orkestris ja pensionipõlves töötas kalmistul. Kui palju ma kahetsen, et tema käest rohkem ei küsinud. Kui palju rohkem oleksin ma temalt kalmistute kohta teadmiste rikkust võinud juurde saada.

Aga eks ma noore inimesena arvasin, et ega ma siia kauaks tööle jää.

Mis on kalmistujuhataja töö tegelikult? On ju pargihooldus, psühholoogia, kultuurilugu, raamatupidamine.

On töö koordineerimine ja meeskonna loomine. Mina ehk olengi siin nii kaua olnud, sest olen saanud sellele meeskonnale loota.

Tellimuste laud pannakse küll mingi kell kinni, aga ei ole nii, et kui kell kukub, lähevad kõik koju. Kui töö on pooleli, tehakse, kuni vaja.

Kindlasti peab olema hea psühholoog. Leinajad on ju, kuidas ma ütlen, haiged inimesed, kui õnnetus nende perre tuleb. Mõnikord tuleb nendega väga pikalt rääkida. Esialgu ei saada alati arugi, mis tabas, on segadus. Aga on vaja eluga edasi minna, sest siis ehk on ka sellel kergem, kes teispoolsusesse läks. Ehk on temal kergem, kui me nii hirmsasti kaasa ei nuta, kuigi lein ju ei kao.

Aeg teeb oma, lein jääb kaugemaks ja valu leebemaks. Aga see valu, mis rinda jääb ... Tean emasid, kelle laps on juba 25 aastat tagasi maetud, seda valu ei saa südamest välja kiskuda. Tean neid, kes ei tahagi, et lein ta juurest ära läheks.  

Seda peab oskama tunnetada, kui see inimene istub siin vastas, oma kurbusega üksinda. Ta peab saama minna tundega, et siia see mure jäi.

See on kõige raskem.

Ja veel. Kõik inimesed ei ole head. Mõni tuleb kalmistule selleks, et norida. Kui muud ei taha, võib oma peret mustata. Näiteks ämm tuleb rääkima, et mis tema selle haua peal käib, siin on minu suguvõsa. Tullakse pereprobleemidega. Võid ju rääkida, et las käib ja las paneb lille, aga ei. On olnud nii, et kui hauaplats on kolmekohaline, ei taheta, et üks pereliige on sinna maetud, mõni teeb või randi vahele. Ükskord küsisin, et kuidas te maa alla randi teete, seal on nad kõik koos? Kust te teate, mismoodi nemad maa all suhtlevad? Rant on elavate jaoks.

Minult on küsitud, kas on halbu ja häid haudu. Seda võin küll öelda, et ma ei ole usklik, aga aura on haudadel kindlasti olemas.

Näiteks tunnen end väga hästi Jannseni papi haua juures. No on selline tunne.

Kalmistut ja lahkunut te ei karda?

Ei karda. Olen õppinud lahkunuid riietama. Vanarahvas ütleb ka, et karda elavaid, mitte surnuid.

Kas olete tundnud mõne haua juures lahkunu hinge kohalolu?

Mina ei tunne seda. Vahel harva on küsitud, kas sa ei tunne, et külm õhk käis mööda. Oli see tuulepuhang või andis keegi märku?

Ma räägin oma kogemusest loo, mis mulle tundub imelik, aga ma ei saa sellest aru.

Kui matsin oma abikaasat, oli leinakamber rahvast täis. Ühtäkki tuli inimeste vahelt üks hall kass. Lihtsalt tuli, ei kartnud midagi, istus ühe pärja sisse. Me ei teinud väljagi. Tuli ja läks. Lugeja luges edasi.

Kui lahtise haua juurde jõudsime, istus jälle see kass seal. Istus allalaskmise puu otsa peal. Ma ei näinud pärast kunagi enam seda kassi. Ise arvan, et oli juhuslik, aga nii see oli.

Kord käis üks mees, kes näeb aurasid, mis pidavat olema eri värvidega. Tema ütles, et teil on täna palju hingi kambris. Küsisin, et kuidas? Tema vastu, et istuvad üleval veere peal ja saadavad seda ühte, keda nad tundsid.

Aga kuidas teispoolsusega tegelikult on, ei oska öelda.

Mõnikord, kui on olnud tühi tunne, olen läinud kirikusse. Ei kuulagi õpetaja kõnet, aga tunnen õnnist rahu.

Kuidas teie vaatate ülematmisele?

Kui on väga vanad matused ja sügaval ... Unustatud hauad jätavad kalmistu hooletusse. Kõiki ei jõua ka asutus koristada. Võib ikka küll, kui aeg on möödunud.

Samas on Tartu linnal metsakalmistu, kus on 33 hektarit, aga seitse alles maetud. Miks siis trügida väevõimuga vanadele kalmudele, kui võib lahkunu panna puhtasse maasse.

Missugune on teie ametiaja suurim muutus surma juures?

Varem oli nii, et inimene tegeles oma surnuga ise. See oli viimane austusavaldus. Praegu tahetakse väga kiiresti sellest asjast lahti saada. Nüüd ju pakutakse kõiki teenuseid, vii surmatunnistus ja firma teeb kõik ära. Siis võibki juhtuda, nagu meil aasta alguses oli, et hoopis vale surnu oli valmis pandud. Kalmistu polnud asjaga üldse seotud, aga saime oma. Ütlesin tol momendil, et inimesel peaks olema nii palju aega, et vaadata, kas puusärgis on tema surnu. Kas tõesti on nii kiire, et ei saa ka viimsel teekonnal kaasa käia. See on ju kõige suurem austusavaldus.

Kui kiire on olnud kõige kiirem matus?

Kolm päeva, nii on kombeks. Varem kiiremini ei tohtinudki.

Ega teil seda pole ette tulnud, et lahkunu kabelist omal jalal ära kõnnib?

Seda ei ole olnud. Küll on kabelist surnuid ära varastatud, kui sugulased omavahel hakkama ei saa.

Lugesin just ühel päeval, kui pabermajandust korrastasin, üht lugu, kuidas omavahel ei saanud hakkama eksabikaasa ja lesk. Üks tiris surnut enda juurde maale, teine tõi linna. Lõpuks oli kaks matust pandud, üks Maarja-Magdaleenasse ja seal peielaud, teine Raadile koos peielauaga. Jäi nii, et linna ei saanud matta, aga peielauda istuti linnas.

Mõnikord võtab matuse ettevalmistamine pikalt aega.

Lahkunu seisukohast on parem, kui saab oma kohta. Siis on rahu. Mõnikord oodatakse kedagi välismaalt. Lahkunu on kaks nädalat maa peal. See ei ole hea, sest kogu aeg on miski asi tegemata.

Mulle isiklikult ei tundu õige ka see, kui tuhk jääb tükiks ajaks maa peale seisma. Näiteks ootama, et abikaasa tuleks järele. Või et jõululaupäeval võtad kapist välja, süütad küünla  ja pärast paned tagasi. Kui lahkunu laseme hauda, on asi lõpetatud.

Aga seda ei saa lähedastele ette öelda, kuidas on õige.

Urnimatustega on ette tulnud küsimist, et kuidas pidi tuleb matta, kuhu jalad, kuhu pea.

Tänapäeval on kaunis vaba, kuhu lahkunu puhkama panna, eriti tuhastamise järel. Mõni ei tahagi, et temast jääks hauaplats, mida peab kraapimas käima.

Mina saan küll aru, kui soovitakse, et mälestuseks oleks hoopis metsatukk, et puistake sinna.

Samas saan aru vanainimestest, kel on natuke raha ja kes on tulnud ütlema, et ei usalda sugulasi, aga tahaks omale hauasammast ja ranti äärde, et siis on kindel, et raha läheb sinna. Ja kui rahulikult ta siis pärast istub seal pingil, et nüüd ma siis tean, kuidas mind siia pikutama pannakse.

Enda puhul tean, et lähen pere platsile. Aga kas tuhastavad või kirstuga, sellest on küll ükskõik. Teised on kirstuga, ju pannakse ka mind kirstuga.

Meil on kalmistutel palju aiandust, on skulptuuri, kiviparketti. Maailmas on väga erinevat kalmistumoodi. Mis teile sümpaatne tundub?

Rootsis oli näiteks sümpaatne metsakalmistu, mida ma meilegi tahaks, et ei oleks rante nii palju. Meie vanadel kalmistutel seda muuta ei saa. Kuid looduslik kalmistu meeldib mulle kõige rohkem.

Raadil ei ole igal pool isegi teid, et hauaplatsile minna, näiteks Uspenski kalmistul. Nüüd on tulnud veel üks uus komme, et pannakse kõrged postid nagu Venemaal, värvitakse siniseks või tumeroheliseks. See rikub kalmistu üldmulje ja seda ei tahaks, aga ma ei saa midagi parata.

Veel on tulnud komme panna paberlillesid, et siis järgmisel aastal ei ole vaja tulla. Kuid see lill pleegib ja teeb kalmistu koledaks.

Urniväljaku eeskirjades ongi öeldud, et paberlilli mitte kasutada. Võib panna õiekese, kui lilled närtsivad, korjab kalmistutöötaja vanad lilled ja tühjendab vaasid. Muru on niidetud – väga ilus terviklik.

Kas kalmistult saab eraplatsi hooldust tellida?

Saab. Muruniitmist, hekilõikust, lillede kastmist. Sellise hooldusega haudadele saab tellida ka küünla süütamise. Tellitakse ka, näiteks jõululaupäevaks. Selliseid hoolduse all platse on ehk 40.

Milline on ilus matus?

Ma ei ole ju kõigil matustel käinud. Loeb see, kuidas lugeja luges, kuidas tseremoonia läbi viidi. See on üks tervik. Ei pea olema kallis ja tseremoonia ei pea olema näitamiseks, mida rahakott lubab. Meeletu raha panna matusetalituse alla, kas on see õige? Lihtne tagasihoidlik matus on ilus.

Vanadel lugejatel on ka seda ette tulnud, et trafaretne tekst muudkui veeres, kirstus oli mees, aga kõne teises pooles tuli järsku «kallis emake». Lähedased pidid ütlema, et ta oli meil rohkem nagu isa eest.

Ühel matusel olen ma töö pärast käinud, Albert Kliimandi matusel, kes oli Tuigo esimene maetu, et ta kalmistut valvaks ja teistele eeskujuks oleks. Üldiselt ma matustel ei käi, kui, siis leinakambris uusi lugejaid kuulamas.

Meil oli legendaarne matja Arnold Everaus. Kui tema tuli oma kõvakübaraga, oli soliidne, tal oli hääl, ta laulis. Ihukarvad tõusid. Ta tõesti pühendus surnule.

Praegu selliseid lugejaid naljalt ei leia. On äri, ruttu-ruttu ära, poole tunni pärast algab uus talitus, aga matuse läbiviimiseks peab ikka aega võtma.

42 aastat keset surma, mis selle töö juures rõõmu teeb? Rõõmuta oleks ju raske.

Jah. Kui asjad korda lähevad, kui pahandust ei ole, kui kalmistud on ilusad. Tahaks kangesti, et kalmistud oleksid ka puhkealad, kus pered käivad jalutamas ja õpetavad noort põlvkonda, kuidas kalmistul käituda. Et poleks lihtsalt üks matmise koht.

Kalmistul käivad pigem vanemad inimesed, noortel pole aega. Mõni sõidab autoga hirmsa vaardiga keset kalmistut, hüppab välja, süütab küünla ja, davai, edasi. Kas sellel on mõtet? See on justkui, et peab panema küünla. Küünal tuleb panna siis, kui sa seda tahad panna.

Kas nüüd ametit maha pannes on kergendus või kahjutunne?

Kergendus kindlasti. Ring sai täis, otsad läksid kokku.

Ma valetaks, kui ütleksin, et ei ole kahju. See on mu elutöö, mis on tehtud, arvan, mitte halvasti. Aga et ma nüüd ära lähen, see on mu südamesoov.

Reedel on viimane tööpäev, mida teete laupäeval?

Kuid laupäeval olen kindlasti kalmistul ja ka pühapäeval, sest tuleb hingedepäev.

Kui raske oli teil surmaga harjuda?

Alguses oli raske. See pole kartus ega õud, aga väga võõras. Aga see muutub omaseks ja lõpuks harjud. Ma ei oska seda seletada.

Kuid isikliku leinaga on nii, et võid surnutega tegelda päevast päeva, aga kui oma peres juhtub see õnnetus, oled täpselt sama loll. Ei tea sa midagi, kuidas asju ajada ja kust pihta hakata, kuigi just eelmisel päeval olid teisi üksipulgi õpetanud, mida teha, kuidas edasi minna.

Olen oma perest viis lähedast matnud. See on iga kord nii valus. Leinavalu on see üks, mis jääb. Vaat sellega ära ei harju.