Tõnu Õnnepalu: kultuurita ja teatrikunstita oleks hirmus elada

Tõnu Õnnepalu (51) võttis istet Tartu ülikooli vana kiriku ukse ees, kuhu on Draama ajaks välja pandud festivali mööbel. Sama maja kõige ülemisel korrusel tegutseb Teatro Poetico. Foto: Kristjan Teedema

USA president Barack Obama maandus Tallinnas, Ukrainat rapib Vene sõjamasin, Tartus käib Draama. Joome festivali kuraatori kirjanik Tõnu Õnnepaluga hommikul Werneris kohvi. Tunni pärast algab tal sõit Järvamaale.

Mis on selle Paide-taguse sõidu eesmärk?

Igal aastal tehakse festivali väliskülalistele üks väljasõit, seekord valis festivali meeskond Esna mõisa ja Põhjaka restorani. Ilmselt ka selle mõttega, et mina jutustan külalistele, mis see Esna on ja mis see mõis on ja mis see Eesti ajalugu on.

Mõis on ju ka üks väga teatraalne koht. Sellel suvel on Esna mõis olnud tõeline teater, on mängitud kaht lavastust. (Theatrum tõi vaatajate ette Jaan Kruusvalli «Hääled» ja Vanalinna hariduskolleegiumi teatrikooli diplomitööna Anton Tšehhovi «Kajaka» – toim.)

Olete Esna mõisas elanud. Kui kaua? Ja kus te praegu elate?

Olin seal viis aastat, aga nüüd saab juba neli aastat, kui ma olen sealt ära olnud. Praegu on mu kodu Kõpu poolsaarel Hiiumaal.

Esna mõisa elu on aluseks olnud teie näidendile «Sajand», mille Margus Kasterpalu lavastas mullu Ugalas ja mida saab vaatama minna veel vaid tänavu sügisel kaks korda. Kas lähete ka ise lavale, nagu olete olnud mõnelgi varasemal etendusel?

Katsun ikka vähemalt viimasel etendusel minna.

Eesti teatri aastaauhindade määramisel sai Meelis Rämmeld kõrvalosapreemia selles lavastuses härra Tuvi rolli eest. Kas te oskate arvata, miks valiti kümnetes lavastustes mänginud sadade näitlejate hulgast välja just nimelt tema?

Ma olin väga õnnelik, et ta selle auhinna sai. See oli küll kõrvalosa, aga oli ka üks kandvaid rolle selles lavastuses.

Ta on väga tundlik ja hea näitleja, ma nägin, kuidas ta oma rolli tegi. Lavastaja võib küll öelda sada asja, aga lõpuks peab ikkagi näitleja rolli üles ehitama ja endast kuidagi võtma. Temal tuli see hästi välja. Nii et minu meelest oli see preemia igatpidi õigustatud.

Tänavuse festivali Draama peateema on kohaloleku kunst. Sellest kinni võttes küsin: kas preemia andmisele aitas kaasa asjaolu, et Meelis Rämmeld on oma osatäitmises täiesti kohal?

Jaa, just nimelt.

Esna mõisast olete ammutanud ainet ka raamatutesse «Mandala» ning «kevad ja suvi ja». «Mandalas» on teil lause «Kirjanik oli nimelt ikka ja jälle otsinud seda tõelist elu». Draama kuraatorina vaatasite eelmisel hooajal väga palju lavastusi. Kui palju on neisse jõudnud tõelist elu?

See on kunstis kahe otsaga asi – ega ta ju tõeliselt tõeline ei ole kunagi, vaid on ikkagi lavale pandud.

Tõeline elu tuleb sinna inimese kaudu, kõigepealt autori, siis lavastaja ja lõpuks näitleja kaudu, ja nii palju, kuidas nad on suutnud tõelist elu oma loomingusse panna. Igaüks vahendab oma arusaamist. Kui need kuidagi kokku kõlavad, tuleb miski inimlik välja.

«Mandalas» kirjeldate lühidalt kasside teatritegemist. Kui palju üldse tehakse looduses teatrit?

Teater on ikka inimlik nähtus, aga kuna me inimestena oleme oma elus dramaatilised olendid, siis me näeme dramatismi igas asjas ümberringi, ka looduses. See kõik on meie tunnete ja arusaamiste peegeldus. Mõnes mõttes me ise ja üksi oleme teatrilava, kus kõik toimub.

Veetsite möödunud aastal palju aega teatrites üle Eesti. Milline teatrimaja jättis teile kõige kodusema mulje?

Vastus on: Ugala. Siin on isiklikud põhjused ja objektiivsust ei ole, nagu ka kogu festivali lavastuste valikus. Kunstile ei saa objektiivselt läheneda, sinna pole midagi parata. Kõik algab sellest, kas ta meid puudutab või ei puuduta.

Ugala laval ja lava taga oli mul ülemöödunud talvel esimene kogemus tõelise teatri tegemisest, kunagi ma olen teinud kooliteatrit. Kuu ajaga, mis ma Viljandis elasin, hakkas see maja väga meeldima.

Ta on nagu on, nõukogudeaegne ja remontimata. Aga ei pea ju kõik, eriti teater ei pea, olema nii lakutud ja ilus, et kõik on viimse tuhvini restaureeritud ja ära poonitud. Teatrisse me läheme ju ikkagi seda vaatama, mis on laval. Ei ole ju mingit tähtsust, kui ta natuke narmendab.

Kumb meeldib teile rohkem, kas suur riigi osalusega teater või väike erateater?

Mulle on sümpaatsed põhimõtteliselt väiksed teatrid. Mitte teatrimaja, vaid teatri mõttes on jäänud mulle ikka lemmikuks Theatrum. Kõike tehakse ise, ei ole mingit tohutut personali, ja saab küll.

Valisite koos abilistega välja kümnetest lavastustest kaheksa, mida tuua vaatamiseks Draama põhiprogrammi. Vanemuisest ei ole midagi. Ehk mängis siin kaasa kõrval- või tagateadvuses antipaatia suure teatri suhtes?

Ei, absoluutselt mitte. Vanemuises ei olnud sellel hooajal minu jaoks midagi niisugust võtta. Küsida võib veel mitme teatri kohta, miks pole festivalil lavastust. Teatreid on Eestis paraku rohkem kui kaheksa.

Kas oli vähemasti kaalumisel Vanemuise mängukavast midagi põhiprogrammi panna?

Mis mulle väga meeldis, oli näiteks kiridraama «Hea põhjatuule vastu». Võluv, et lavastatud on nappide vahenditega, päris suurel laval on kaks inimest ja eriti midagi nad ei tee. Võluv oli ka see, et lavastaja Rein Pakk on teinud romaanist hea dramatiseeringu.

Mõnes mõttes on huvitav nähtus, et kiridraama või kirjateema on tulnud teatris esile. Neid lavastusi on Eestis laval korraga mitu. Võibolla panen neid tähele seepärast, et mul endal on kiridraama «Vennas». (Esietendus tänavu 9. veebruaril Eesti Draamateatris – toim.)

Festivali kõrvalprogrammina mõtlesite välja väikse teatri, Teatro Poetico, mis pakub luulelavastusi. Esimene esietendus oli teie enda lavastatud «Meil siin Hüperboreas», kus Aleksander Suumani luulet esitavad Aleksander Eelmaa ja Pääru Oja. Olite esimest korda lavastaja?

Ma ei nimetaks ennast nii suure nimega, ega ma mingi lavastaja ei ole, lavastajal on oma oskused ja teadmised. See oli meil ikkagi rühmatöö. Minult oli idee, Aleksander Suumani raamat «Meil siin Hüperboreas» oli mul aastakümneid südames ja peas, ja ma tahtsin seda kuulda ja näha.

Ma tegin ettepaneku, aga ma ei mõelnud, et mina hakkan lavastama. Nagu nende teistegi Teatro Poetico lavastuste puhul, ma tegin inimestele ettepaneku midagi teha luuleteatrile, mõnele pakkusin isegi autori välja.

Kui ma nägin, et Sass ja Pääru võiksid teha Suumanit, ja rääkisin sellest Sassile, arvas ta pärast mõtlemist, et nad teevad, kui mina lavastan. Olin nõus, sest teadsin, et Sass on laval ja teab, mida teha. Nii oligi, koos tegimegi seda.

Ja luulega on lõpuks nii, et iga inimene esitab oma arusaamist. Ta kuidagi omastab luule, kui omastab, saab sellest kuidagiviisi aru, ja seda ta la-val vahendab. Ega midagi väga palju kõrvalt öelda ei ole. Luulega on suhe inimesel ikka väga isiklik. Ja kui ta suudab seda edasi anda, ongi väga hästi.

Igatahes oli selle asja valmimine tohutult põnev protsess. Ma ei kujutanud ette, et see on nii suur töö. Aega läks pool aastat.

Olete olnud Tartus festivali algusest saati. Millal olite viimati meie linnas järjest nädala, nagu olete nüüd, kui mitte arvestada seda poolt päeva Järvamaal?

Olen käinud küll kahel festivalil, aga ma ei ole olnud tervet nädalat. Viimati olin siin 2002 mõne kuu ja kirjutasin romaani «Raadio».

Enne seda olite pikemalt meie linnas siis, kui õppisite Tartu ülikoolis bioloogiat ja ökoloogiat ning lõpetasite cum laude aastal 1985. Kui palju on Emajõelinn ja tartlased muutunud sellest ajast saati? Mis on muutumatu?

Tartus on elu muutunud sedavõrd, nagu on muutunud elu kogu Eestis. Õnneks ja võibolla vahel ka kahjuks ei muutu kohati midagi.

Eile (2. septembri – toim) öösel läksime festivali klubist Ülikooli kohvikus Pepleri poole üle Toome. Sügislehtede lõhn, jõe ja sisemaa hõng, omamoodi vaikus tänavatel ja jahedus – ühesõnaga Tartu sügisöö, mida ei ole Tallinnas ega kuskil mujal, see on täpselt samasugune nagu ülikoolis õppimise ajal.

Seda oli hea ära tunda. Ma tundsin, et olen jälle Tartus.

Intervjueerin teid samal ajal, kui Ameerika Ühendriikide president Barack Obama on olnud Eestis juba kolm tundi. Teie olete oma elus olnud täpselt kaks aastakümmet tagasi vähem kui aasta Eesti Vabariigi välisministeeriumi töötaja. Kuidas kommenteerite Obama visiiti? Mida see meile annab?

Diplomaadi kvalifikatsiooni mul ei ole. Ma saan kommenteerida ikkagi ainult niisama inimesena.

Ma ei tea, mis ta annab. Selge, et see on poliitiline žest. Need on sellised ajaloo- ja poliitikamängud, mis paraku käivad üle meie pea, kuna tegemist on väikese riigiga, mille olemasolu on suurriikide vaheline kokkulepe. Selles mõttes vaatame kogu aeg teatava ärevusega suurriikide poole, kes maailmaelu määravad.

Ega meil väga kellegi teise peale loota ei ole.

Kui suur on teie hirm selle ees, et midagi niisugust, nagu on juhtunud Venemaa naabermaades Ukrainas ja Gruusias, võib juhtuda ka Eestis?

Seda ei saa välistada ühelgi hetkel, aga samas ... Ma ei viitsi karta, ma ei tunne tegelikult hirmu. Läheb nagu läheb. No hakka nüüd kartma ja elama selles hirmus! Kuidas see aitaks õigemaid valikuid teha?!

Eile oli «Vaikuse» (Endla teatri lavastus – toim) etendus, mille tegevus toimub Soome talvesõja ajal. Rikka pere poeg on lasknud isal endale sõja ajaks sooja koha välja kaubelda. Ta ei ole rindel, vaid on surnumatjate väeosas, mis tegeleb langenutega, aga ei sõdi. Ta saab ikkagi surma.

Kuidagi naiivne on arvata, et olen kaval ja lähen siit ära ja pääsen oma elu käest. Eks tuleb elada ja püüda elada nii hästi kui võimalik, ja kui juhtub midagi, siis lihtsalt juhtub ja tuleb jälle vastavalt edasi tegutseda.

Sõjaaja mälestusi ja ajalooraamatuid lugedes on üks asi, mis alati välja tuleb, inimeste tohutu kohanemisvõime. Ikka saadakse kuidagi hakkama. Elu läheb edasi.

Kui me mõtleme oma riigi ja olemise peale, siis see on ju Esimese maailmasõja tulemus. Kui poleks olnud seda suurt sõda, oleks siin praegu võibolla tore Vene keisririik ja oleksime väga rõõmsad Vene alamad.

Eestlased on osanud vähemalt kahel korral üksmeelselt kasutada ära olukorda, kus Vene riik on vappunud. Teine kord siis, kui Moskvas oli putš, ja esimene kord Esimese maailmasõja ajal. Eks ole?

Muidugi, aga selleks on olnud vaja valmis olla ja mõlemal korral on olnud eellugu ja pikk liikumine sinnapoole. Moment võib tulla, ja kui sa ei ole vaimselt valmis, läheb ta lihtsalt mööda.

Eesti asukoht on halb. Festivalil oli kavas Soome lavajõudude ja Rakvere teatri koostöös valminud lavastus «Petroskoi», milles Karjalal läheb veel hullemini kui Eestil. Kas on nii, et «Vaikus» ja «Petroskoi» on mingit moodi sarnased, pealegi mõlemad Soome elust?

Jah, natukene sarnased, aga väga erinevad tükid. Eks see ajaloo ja sõja teema on praegu üleval, üks kohaloleku aspekt on ju ajas kohalolek.

Kui palju meid – riiki ja rahvust – päästab kultuur ja sealhulgas teatrikunst igasugustest võimalikest halbadest ootamatustest ja katastroofidest?

Ma ei tea, kas peab kunstile nii suurt koormat selga panema, et ta peab meid päästma. Kunst on ikkagi inimsüdamete rõõmustamiseks ja ajaveetmiseks ja jumala kiituseks ja milleks kõigeks veel ta on loodud.

Rahvuslikus või maa mõttes on minu meelest see, mis asja edasi kannab, lihtne inimene – need, keda on kõige rohkem ja kes oma töö ja eluga ilma väga palju selle peale mõtlemata seda asja edasi viivad.

Kas kultuur ja kunst meid just päästab, aga mõnes mõttes selle lootusega teda tehakse, päris ilma oleks ju ka hirmus.