Varajane haridustee algus alati edu ei taga

Doktor Annette Heinbokel Saksamaalt rääkis Tartu ülikooli teaduskooli korraldatud andekuse konverentsil koolis klasside vahele jätmise miinustest ja plussidest ning sellest, milliseid proovikive aines edasijõudnud lastele esitada võiks. Foto: Kristjan Teedema

Doktor Annette Heinbokel Saksamaalt on suure kogemusega õpetaja ning andekuse uurija. Ta räägib sellest, kuidas võiks lapsi arendada ja millest ei ole kasu.

Varem kasvasid lapsed kodus vanemate juures, kuid nüüd näeb üha rohkem, kuidas pärast sünnitamist beebikoolidesse tormatakse. Sealt edasi kasvavad paljud lapsed huviringides. Kas see tagab lastele loodetud edu?

On leitud, et kui hakata lapsi väga vara õpetama, enne kui neil endal õppimise vastu huvi tekib, pole õpetamisest kasu, sest lapsed unustavad õpitu ära.

Lapsi ei saa tagant kiirustada, kuid neile tuleks pakkuda erinevaid võimalusi: proovi joonistamist, proovi pillimängu, proovi sporti.

On palju perekondi, kes väga tahavad oma lastele edu tagada, ja nad arvavad, et kui alustavad haridusega varakult, on lastel elus paremad võimalused. Ent see ei tööta, sest see pole tihti lapse enda valik.

Millal on õige aeg laps kooli saata?

Kui panna ühevanused lapsed seina äärde ja teha neist pilt, pakuvad inimesed lastele vanuseid, mis erinevad vähemalt kolme aasta piires, sest mõned on pikemad, teised pisemad. Sama on ajuga: ühel päeval sündinud laste ajud ei ole samasugused.

Teil Eestis lähevad lapsed seitsmeaastaselt kooli ja enamik lapsi ongi selleks ajaks kooliks valmis, kuid mõni ei ole ja mõni on valmis varem. Seega tuleb iga last vaadata eraldi ja otsustada, millal on kooliminek parim just selle lapse jaoks. Ja ka siis võib eksida.

Mis juhtub, kui laps liiga vara kooli saata?   

Laps ei pruugi selleks valmis olla ja võib tunda suurt pinget. Lapsed tunnevad, et nad peavad tegema asju, et oma vanemaid õnnelikuks teha, ja lapsed väga tahavad täiskasvanuid õnnelikuks teha.

Sellised lapsed võivad raskustesse sattuda ja neil võib olla väga õnnetu lapsepõlv.

Saksamaal on üks kuulus viiuldaja, kes lapsena vihkas viiulimängu. Vanemad panid ta suure pinge alla. Nüüd täiskasvanuna teenib ta sellega palju raha. Ta leiab, et see, mida tema vanemad tegid, oli väga hea. Teised sarnases olukorras olnud ütlevad, et vanemad rikkusid nende lapsepõlve ära.

Kuid me saame selle vastuse alles siis, kui lapsed on suureks saanud. Ma soovitan pakkuda lapsele erinevaid võimalusi, kuid ma ei suruks neile midagi vägisi peale, ka varakult kooliminekut mitte.

Laste varajane koolisaatmine on üks osa arengu kiirendamisest. Olete seda põhjalikult uurinud. Mida kiirendamise all veel mõeldakse?

Kiirendamine tähendab kooli varajast alustamist ja klasside vahelejätmist. Klassi võib vahele jätta ka ainult ühes aines.

Kui meil on seitsmenda klassi laps, kes on matemaatikas väga tugev ja selles klassis ei ole talle võimalik midagi rohkem õpetada, siis viiakse ta matemaatikas järgmisse klassi.

Aga kui laps ütleb, et ta matemaatikat juba oskab ja ta ei taha edasi liikuda, vaid õpiks selle asemel kreeka või ladina keelt, pole tegemist enam kiirendamise, vaid rikastamisega.

Rikastamine on ka see, kui õpetan Egiptuse ajalugu ja leian, et klassis on laps, keda köidab teema rohkem kui teisi, ning toon talle raamatu, millest palun teistele ettekanne teha. Rikastamine tähendab, et anname rohkem õppida või läheme ainega süvitsi.

Kumba eelistada – rikastamist või kiirendamisest?

Rikastamise pluss on, et kui laps ütleb, et enam see teda ei huvita, saab selle iga hetk katkestada. Kui otsustad arengut kiirendada, on see pikaajalise mõjuga ja nii lihtsalt seda tagasi keerata ei saa.

Minu kogemus ütleb, et enamasti eelistavad lapsed ja vanemad rikastamist – lapsed jäävad sõpradega kokku, neid ei tõugata tagant. Kui enam ei meeldi, saab selle lõpetada.

Kuid mõnikord tuntakse, et rikastamisest ei piisa. Lapsel hakkab klassis ikkagi igav, ta tahab edasi minna, ta tahab uusi asju õppida. Sel juhul tuleks mõelda kiirendamisele.

Uuringute järgi ei ole kiirendamine nii populaarne kui rikastamine, ent on viimasest tõhusam. Rikastamine on kiirendamisest jällegi populaarsem, kuid vähem tõhus. Ent ükski teaduslik uuring ei saa olla olulisem isiklikust arvamusest. Seega, seni kuni laps on õnnelik, sobivad mõlemad.

Kas kiirendada ja rikastada tuleks ainult andekaid?

Kindlasti mitte, näiteks Saksamaal me eriti laste andekust ei testigi. Kuid üldiselt võime öelda, et arengu kiirendamine on andekamatele lastele hea ja tasub nad varakult kooli saata. Kuid jällegi, me peame vaatama iga last eraldi.

Annette Heinbokel

• On õpetanud tavakoolis lastele inglise keelt ja geograafiat 40 aastat.

• Algatas Baierimaal ühe esimese andekuse valdkonnaga tegeleva ühenduse DGhK (1978).

• Avaldas 2012. a käsiraamatu arengu kiirendamise kohta.

• Euroopa andekuseuurijate ja -praktikute ühingu ECHA teabelehe toimetaja
-----------------------------------------

Arvamus

Viire Sepp

Haridusteadlane ja TÜ teaduskooli direktor

Teaduskoolis tehtud uuringud, näitavad, et õpilaste individuaalsuse ja huvide arvestamine on Eesti koolides tagasihoidlik. Ma arvan, et tegelikult on meil kiirendamise ja õppe rikastamise rakendamiseks rohkem võimalusi, ent selleks läheks vaja rohkem julgust ja tahtmist.

Eeskätt on kiirendamine põhjendatud just kooliastme esimestes klassides. Kuid selleks läheb meil vaja ka õpetajate head vaistu, et teha vahet, kas laps on tõesti kognitiivselt teistes arenenum või on tegemist etteõpetamisega.

Laste stardipositsioon esimestes klassides on väga erinev ja teraseid lapsi pole mõtet esimestes klassides laisklema õpetada.