Vladimir Šokman: kõige raskem on vähendada ja vältida õpitud abitust

Tartu abilinnapea Vladimir Šokman. Foto: Margus Ansu

Nii ebameeldiv kui seda ka tunnistada pole, on Tartus probleemseid perekondi, kes mahuvad määratluse vaesed alla, möönab Tartu sotsiaalvaldkonna abilinnapea Vladimir Šokman.

Räägitakse, et vesi olevat talisupluse jaoks liiga soe. Millal viimati proovimas käisite?

Täna hommikul. Oli täitsa karastav. Käin ikka Emajões ja teen seda seepärast, et kunagi arst soovitas, sellest hakkab 30 aastat mööda saama. Saab iga päev käidud. Kui ei ole muud võimalust, on külm dušš viimane varuväljapääs. See kindlasti ei asenda avatud veekogu, aga annab organismile elamuse, mis äratab päeva. Ja ka immuunsüsteem saab oma osa.

Olete linnavalitsuse tegemisi saanud volinikuna kaks aastat kõrvalt vaadata kriitilise pilguga. Mida muutmist vajavat olete märganud?

Olen ka linnavalitsuse liikmena vaadanud kriitiliselt. Mitte päris alati ei kattu mu isiklikud vaated nendega, mis linnavalitsusest välja tulevad. Nendel juhtudel olen püüdnud otsust mõjutada õiges suunas. Paljudel juhtudel on see ka õnnestunud.

Kui palju te linnavalitsuse igapäevatöös lähtute isiklikest veendumustest ning kui palju erakonna vaadetest ja suunistest?

Mul õnneks seda kahestumist ei ole, ilmselt olen ma sünnipäraselt pigem sotsiaaldemokraatlike vasaktsentristlike vaadetega olnudki. Ei ole pidanud iseendaga võitlema.

Ja miks te siis Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas pole?

Kui ma elaksin mingis teises riigis, siis väga tõenäoliselt oleksin ma sotsiaaldemokraatliku erakonna liige. Aga päris kindel selles olla ei saa. Kui me räägime Eestist, ei tohiks ka küsijale olla saladuseks, et see, mis on sotsiaaldemokraatia teoorias ja Lääne praktikas ning mis Eesti praktikas, on üsna palju erinevad.

Pean küll kohe märkima, et minu hinnangul meie Sotsiaaldemokraatlik Erakond läheneb järjest üldtunnustatud sotsiaaldemokraatlikele põhimõtetele. Esialgu küll rohkem sõnades, aga teod ju mõistlikel inimestel enamasti järgnevadki headele mõtetele. Vähemasti nii peaks see järjekord olema.

Keskerakonnast ka. Kui Tartus on vaja ametikohti täita, on volikogu esimees ikka Aadu Must, abilinnapea ikka Vladimir Šokman ja fraktsiooni esimees ikka Olev Raju. Pink oleks nagu lühike, aga nii on kohalikus poliitikas teistelgi erakondadel.

Sellega ma päris nõus olla ei saaks. Meil on erakonnas vähemalt kolm volikogu esimeest (seda ametit on pidanud ka Raju ja lühikest aega Šokman – toim). Võib-olla on siin Musta mõnes mõttes pisikene karuteene, et ta on särav isiksus, liiga palju teistest ees.

Me oleme loomulikult aastaid üritanud fraktsiooni sees ja erakonnas noori järjest kasvatada, et sealt tuleks tublimaid noori, aga on õnnetus, nii jutumärkidega kui ka ilma, et tublimad noored, kes hakkavad vähegi pead kandma, tõmmatakse väga kiirelt Tallinna.

Ja kui teemat edasi arendada: erakonnas on viisakalt öeldes elukogenud eesti emakeelega poliitikud ja noored vene kodukeelega poliitikud. Kas see on Tartu oludes jätkusuutlik? Tartus ei ole sellist suurt keelelõhet nagu Lasnamäe ja ülejäänud Tallinna vahel.

Olen aastaid väsimatult korrutanud, et ei saa Tallinna või Narva ning Tartu keelesituatsioone kõrvutada. Kõigil kolmel on oma spetsiifilised eripärad. Sellest tuleb reaalses poliitikas ja kodanikega suhtlemises lähtuda.

Praegu see võib-olla paistab nii, aga meilt on Tallinna ära tõmmatud nii eesti kui ka vene kodukeelega noori.

Anname endale aru, et seekordsete valimiste tulemus õigustab küsimust. Tõepoolest on kujunenud nii, et kolm esimest puhtalt eesti emakeelega kandidaati saavutasid mäekõrguselt suurema häältesaagi kui järgnevad vene koduse keelega noorpoliitikud.

Kus on Tartu sotsiaalhoolekandes nõrgad kohad, millega tuleks kiiresti tegelda?

Välja nagu tulekahju otseselt ei paista. Mina ei ole ka nüüd avastanud selle aja jooksul, mis ma ametis olen olnud, et kuskil oleks midagi niisugust, mis sunniks valima 110 ja kiirelt kustutama minema.

Samas muidugi, nagu ka enne valimisi ja valimiste järel rahustasin neid, kes tulid ütlema, et nüüd oled rahulikult vana koha peal, kõik on tuttav, mis seal ikka. Kutsusin neid kaasa mõtlema ja valvsusele. Sotsiaalvaldkonnas on siiski vahepeal palju muutunud.

Pika sammu on edasi teinud see suund, mida Tartus oleme aastaid rakendanud: minna abivajajale teenuseid pakkuma järjest lähemale, tema kodu lähedale ja koju.

Egas siis see suure probleemina üles tõstetud omastehoolduse mure Tartuski olemata ole.

Just. Need abivajajad on olnud ja neid me omal ajal kaardistasime, kui tegime aastal 2002 sotsiaalvaldkonna hoolekandestrateegia. Me ei võtnud eeskujuks Soome ja Rootsi hoolekandemalli, tegime märkmeid ja rehkendasime läbi.

Me leidsime, et institutsionaalne hoolekanne, mis seal on, ei ole vajalik. Kui oleksime öelnud, et see on vajalik, oleksime pidanud tunnistama, mis aastal see on meile reaalselt jõukohane.

Me leidsime, et suund peaks olema kliendile lähemale jõuda tema elukohas.

Üks probleem, millega meil on minu meelest täiesti õigustamatult lepitud või ära harjutud, nimelt et ratastoolirahvale pole pakkuda selliseid kortereid, kus saaks ise sisse-välja sõita, ilma et oleks vaja kahte tursket meest elektriratastooli kandma. Millal see küsimus laheneb?

Sotsiaalvaldkonnas ilmselt ei ole ühtegi küsimust, mille kohta me ütleme, et vaat sellel aastal on see lõplikult lahenenud.

Tartus on munitsipaalmaja ehitamine olnud aastaid päevakorral, kuid seda ei ole ehitatud siiani.

Ma arvan, et see võis olla aastal 2004, kui Rahu tänavas tegime viis elamispinda enim abi vajajatele. Me kehtestasime oma elamispinna kohandamise toetuse. Ja tollel ajal kõige suuremad hädalised said rahuldatud. Mitukümmend inimest sai toetust, et oma elamispinnal paremini toimetada.

Kui me olime koalitsioonis vahekorras üks keskerakondlane ja viis reformierakondlast, oli väga raske selgitada munitsipaalelamu vajalikkust. Siiski aastaks 2008 õnnestus meil selgeks teha, et munitsipaalelamu on vajalik, et kindlustada rahuldavad toimetulemise tingimused, sealhulgas erivajadusega inimestele. Meil oli kokkulepe, et hakkame ehitama. Plats on valitud, projekt oli valmis vaadatud, osa eeltöid tehtud.

Aga 2009 tuli masu ja projekt jäi seisma.

Oleme uue koalitsiooniga kokku leppinud, et tõstame munitsipaalelamu teema uuesti üles.

See on natuke nagu samas lahtris kui lasteaiakohtade rajamine Tartus: kõik möönavad, et lahendust tuleb otsida, ja siis hoolega otsitakse kollektiivselt ja kaua, aga lahendust leida ei taheta. Kas praegu selle munitsipaalmaja puhul te soovite lahendust otsida või seda leida?

Ma saan küsimusest aru. Pigem see teine variant.

Minu süda ja minu hing ei jää enne rahule. Usun, et selle nelja aasta jooksul … kui maja ei näe, siis nurgakivi vähemalt.

See haakub teemaga, et riik tahab puudega inimesi senisest rohkem tööle suunata, nad peaksid siis tööle ka pääsema. Omaette küsimus on, kus need töökohad on?

Oleme Tartus sellega aastaid aktiivselt tegelnud. On toetusi potentsiaalsele tööleminejale, ka ettevõtjatele on toetusi antud töökoha sisustamiseks. On olnud kursused puudega inimestele. Kutsehariduskeskuses on loodud võimalused, et nad saaksid seal iseseisvalt liikuda ja iseendaga toime tulla.

Küsimus on tõesti ühelt poolt töökohtades, aga teisalt töötasus. Kolmanda ja neljanda jätan ütlemata.

Epitar oli eeskujulik õppetootmiskombinaat ja terve Nõu­kogude Liidu mastaabis heaks näiteks, et puudega inimesi on võimalik tööle rakendada. Mis see maksma läks, on hoopis teine küsimus. Oli eesmärk, et kes vähegi soovis koduseinte vahelt välja ja kasvõi osaajaga tööd teha, ning see võimalus oli neil veidi suurem kui nüüd.

Sotsiaalministeeriumist kostab, et meie ministrile ei meeldi sõna vaesus. Kuid kas Tartus on vaesust?

Meil on küllap veel mitmeid asju, mille terminid meile ei meeldi. Mõistlik on lähtuda terminoloogiast, mida maailmas kasutatakse. Ja kui ei meeldi, ei tuleks alustada mitte terminoloogiast, vaid probleemist.

Kas Tartus on vaesust?

Tavainimese arusaamise järgi kindlasti on probleemseid perekondi ja päris palju. Ja ka selliseid, keda saaks selle termini alla viia. Nii ebameeldiv kui meil seda ka tunnistada ei ole.

Mida teha, et selliseid perekondi oleks vähem?

Esimene ja universaalne on töökohad. Teiseks muidugi töötasu.

Linna sekkumise võimalus?

Linnavalitsus saab mõnevõrra ehk ettevõtjaid stimuleerida, esmajoones pai tegemise ja hea sõnaga. Ja kolmas, kõige raskem on õpitud abituse või abivajaduse vältimine, vähendamine.

Kuidas käib see kokku sotsiaaldemokraatliku vaatega, et hädasolijat tuleb aidata?

Vasaktsentristlik vaade on see vägagi. Aga siin tuleb meenutada seda hiina vanasõna, et abivajajale tuleb esmajoones ulatada õng ja õpetada teda õnge kasutama. Kui ikka õnge üldse käes hoida ei jõua, eks siis tuleb ka kõht täis sööta.

Tartu ülikooli kliinikum on Tartu linnas väga oluline asutus. Tartu linn on selle sihtasutuse üks asutajaid ja saab seetõttu osaleda kliinikumi tegevuse suunamises. Aga minu küsimus on: kas on mingit rohtu selle vastu, et kliinikumist liiguvad arstid ja õed välisriikidesse paremat palka teenima?

Linn on üsna aktiivne olnud ja suutnud leida võimalusi, kuidas kliinikumiga maksimaalset koostööd teha linlaste teenindamiseks. Meil on ligi sada hooldusravikohta, meil on ka hospiitsiteenus olemas.

Aga meedikute väljavool ja palgaküsimus?

Osa meedikuid, olgu magistrid või doktorid, on igal ajal vaadanud maailma. Nad on ihanud välismaale ja ka saanud mingi aja välismaal töötada. Mõned on sinna jäänudki.

Kui viide on suurele palgaerinevusele Lääne maailmaga võrreldes, ega siin kätt ette panna ei saa. Ma ei näeks praegu seda asja ka väga traagilisena. Muidugi on neid, kes tagasi tulevad, kuid kahjuks vähem kui minejaid. Küsimus on meedikute sõnade järgi ka töötingimustes. Siin on riigil võimalus töökoormust optimeerida.

Vaatasin, et migratsioon on nimetatud teie üheks töövaldkonnaks. Millise aspektiga te tegelete?

See on ametiga kaasa tulnud. Eelmisel ametiajal tegelesin rahvusvähemustega ja ka nende välismaalaste avaldustega, kes soovisid Tartusse elama tulla pagulaskeskuste kaudu. Nende asjadega peab linn tegelema. Neid on siiamaani olnud küll nii vähe, et õieti polegi seda tööd olnud.

Kui aga vaadata meie igasuguseid näitajaid, on ainult aja küsimus, millal migratsioon tõuseb päevakorda ainuüksi töökäte vajaduse pärast.

CV

Vladimir Šokman (65)

• Lõpetanud Tartu 7. keskkooli 1966, lõpetanud Tartu ülikooli 1971 kehakultuuri ja spordi erialal, 1981 psühholoogia erialal.

• Tartu reisi- ja ekskursioonibüroo osakonnajuhataja ja direktor 1973–1978, instruktor EKP Tartu linnakomitees tervishoiu- ja spordiasutuste, asendajana ka haridus- ja kulutuuriasutuste valdkonnas 1978–1983, Tartu tööstuskooli direktor 1983–2001. Tartu abilinnapea 2001–2011 ja uuesti tänavu novembrist. Oli kevadel 2011 Tartu volikogu esimees.

• 1999–2001 ja uuesti 2011–2013 Tartu linnavolikogu liige.

• Abielus, täiskasvanud poeg ja tütar, neli lapselast.