Maine füüsik koostab unistuste nimekirja

Tartu observatooriumi direktor Anu Reinart tegutseb koos kolleegidega selle nimel, et väga tugeva teaduspoolega 200-aastasest observatooriumist saaks aktiivne kosmosekeskus. Foto: Margus Ansu

Tööjutud võivad olla lõpmatud nagu ilmaruum, mida uurivad Tartu observatooriumi astronoomid. Üheksa aastat tagasi hakkas koos nendega tööle keskkonnafüüsik Anu Reinart, kellest kolleegide soovil sai observatooriumi direktor.

On aeg küsida, kuidas läheb.

Põnevalt, hästi ja kiiresti, palju erinevat tüüpi tegemist on.

Kui eelmine direktor Laurits Leedjärv küsis minult, kas direktoriks hakkamine tuleb kõne alla, siis esimese hooga ütlesin ei. Keegi mulle hullult peale käinud, asi jäigi esialgu soiku. Esimesel konkursil keegi uueks direktoriks ei kandideerinudki ja siis selgitati mulle päris kõvasti, et peaksin seda tegema. See mõte hakkas mulle ühel hetkel meeldima.

Olime just suure europrojekti saanud, mis sidus observatooriumi kõiki valdkondi. Mul oli võimalus ka teiste valdkondade teadlaste ja teemadega kokku puutuda, koordineerida suuremat rühma väljaspool oma valdkonda. See julgustas.

Esitasingi dokumendid kandideerimiseks, kuid ega kõhklused kohe kadunud. Ettevaatlikuks tegi seegi, et ma ei saanud rahulikult tööliini edasi ajada. Pidin hoopis hakkama meie peahoone lammutamise ja ehitamisega tegelema. See oli hoopis teine asi, ma pole kodus köögi remontigi ise teinud.

Suur remont on nüüd läbi, maja on suurem ja uhkem.

Kui tekivad rahaga seotud suuremad probleemid, siis on mul ikka kõhklusi. Mõtlen, et ehk oleks keegi teine osanud neid asju paremini ette näha, ära korraldada.

Aga olen piisavalt vana ja tunnen, et saan teha asju nii hästi, kui mina saan. Ja kui tunnen, et olen teinud kõik, mis oskan ja suudan, siis olen rahul ning ka teised peavad sellega leppima. Kui keegi oskab teha paremini, siis on tal see võimalus.

Nõukogude ajal oli observatoorium rahaliselt heas seisus. Kuidas on praegu?

Nõukogude aega ma observatooriumis täpselt ei tea, erinevatel inimestel on erinev nägemus. Teaduse rahastamine käib nüüd teistel alustel, oluline on konkurents. Teadlaseks olemine tähendab nüüd, et pead kogu aeg tegema maailma parimat teadust. Samas ei oska keegi öelda, kuidas mõõta teaduse tulemusi.

Eestis on vaja teatud hulka teadust, siin ei saa olla vaid üks tipptasemel valdkond. Teadlased ei saa üksi areneda, on vaja üksteiselt õppida, üksteise metoodikat üle võtta. Teadus on elav organism, mis areneb koos. Sellepärast on teadusraha jagamisel valikute tegemine hästi keeruline.

Eesti pole veel Euroopa Kosmoseagentuuri liige, selle nimel tegutsetakse. Rahaliselt see tegutsemine Tartu observatooriumile mingit eelist ei anna. Projektide tegemisel oleme konkurentidega võrdsed, meil eraldi rahakanalit pole, seda ilmselt ei tule ka.

Seega tuleb raha saamiseks kõvasti pingutada.

Võimalusi oma töö jaoks raha leida on tänapäeval palju. Kui tegeled vajaliku teemaga, siis tuleb ka näidata, milleks see on hea, ja teha koostööd teistega, et oleks laiem kandepind.

Kindlasti peab teadlane oma tööga midagi ühiskonnale tagasi andma ja et seda saaks teha, on vaja rahastajatele ja maksumaksjatele oma tööd arusaadavalt selgitada. Tuleb austada inimesi, kelle raha eest me töötame.

Ma ei nimeta praegust elu raha eest võitlemiseks. Teadlastel tuleb oma eesmärk teistele selgeks teha ja eesmärk peab olema õigustatud. Kui on väärt asi, siis leiab inimene alati võimaluse saavutada oma eesmärk.

Füüsikuna olete kogu aeg õppinud-töötanud meeste maailmas. Kas Eestis on vaja võrdõiguslikkuse volinikku?

Meil pole see asi väga teemaks. Rootsis elades kogesin küll, et seal oli võrdõiguslikkuse teema väga üleval. Uppsala ülikooli limnoloogia instituudis olid sookvoodid, teatud arv professoreid ja kõrgema taseme dotsente pidi olema naisi. Seal käis koos ka naisdoktorite klubi.

Eestist tulnuna olin harjunud, et sellest kõva häälega ei lärmata, kas meid koheldakse tööl võrdsena või ei. Selles klubis ka ei lärmatud, aga naisi julgustati olema erialaselt aktiivsed, võtma sõna aruteludel ja diskussioonidel.

Võrdõiguslikkuse teemale ei pea tähelepanu juhtima agressiivselt või vihaselt. Aga kui sellele teemale pöörata tähelepanu, siis inimesed hakkavad märkama, et Eestis ongi mõnel alal liiga vähe naisi. On palju valdkondi, kus võiks olla sama palju naisi kui mehi. Ühiskonnas on ju mehi ja naisi enam-vähem pooleks.

Naisjuhid, keda tunnen, on professionaalid, nad oskavad inimestega hakkama saada. Mille poolest mehed siis paremad on?

Mees on tööl vabam, sest tal on kodus naine, kes laste ja kodu eest hoolitseb.

Ühiskond peaks ja saaks selles kaasa aidata mõistva ning võrdsema suhtumisega. Ei pea ju mõtlema, et ainult naisel on pere. Pere on ühine! Eesti pered ainult võidaksid sellest, kui mõtleksime nii.

Isa on lapsele sama tähtis kui ema, mõlemad on võrdselt väga olulised, aga vaikimisi me justkui eeldame, et ema on ikka tähtsam, las isa tuiskab ringi. Kui me sellega lepime, tajuvad noored isad ühiskondlikku suhtumist – sa polegi hea isa, kui sa perele pidevalt midagi vajalikku ei hangi.

Kui inimesed on koos ja jagavad oma elu, siis võrdselt toimetades ja hoolitsedes on kõik hulga lihtsam ja parem.

Kas oma peres olete saanud nii elada?

Tegelikult ei ole, olen lahutatud. Mida vanemaks saad, seda paremini mõistad, mis tegelikult on tähtis. Ehk see on vanamoodne, aga arvan, et kui inimesed loovad pere, siis see peab kokku hoidma. Kui käiakse ka aeg-ajalt ära, siis tuleb leida kompromiss, kui kaua lahusolek kestab ja mida sellega tahetakse saavutada.

Ma ikka väga loodan, et inimesed tahavad oma lähedastega koos olla. See annab emotsionaalselt tohutult palju õnnetunnet, see on väärtus, mida tasub hoida.

Esmaspäeval polnud teil terve päev aega telefonile vastata, meilile vastasite pool kaksteist öösel, sel nädalal on teil jutuajamiseks vaba vaid paar tundi. Mis elu see on!?

Ongi põnev! Ikka on hetki, kus tunnen, et tahaksin pikemalt rahulikult istuda ja kauem mõelda. Aga kui räägin sõprade ja kolleegidega teistest asutustes, siis saan aru, et kõigil on kiire.

Olen nüüd päris palju õppinud, kuidas endale pisut aega näpata. Mul on väga hea mo­tivaator, väike lapselaps. Temaga koosolemise aega pole mitte kuhugi lükata, ta kasvab nii kiiresti.

Last ei saa nurka istuma panna, et samal ajal ise arvutis tööd klõbistada. Lapselaps on mu suur rõõm, panen arvuti hea meelega kõrvale.

Kui vähegi saan, katsun väljas olla. Suvel käin ujumas ja rattaga sõitmas. Meil on Rakvere lähedal maakodu, mu vanaisa kodus askeldab mu väike vapper 78-aastane emme. Mõe­daku suusabaas pole sealt kaugel, talvel saame seal suusatamas käia. Kui tahad, leiad aega kõigeks.

Kas teil on ka mõni elupõline harrastus?

Olen paljudest asjadest loobunud. Tegin algklassidest saadik aastaid rahvatantsu. Kui sellest tüdinesin, siis läksin flamenkosse, olen ka algajate balletiga tegelenud. Aga tants on asi, kus pead kindlal ajal kindlas kohas olema.

Vanasti armastasin nagu iga nõukogude naine õmmelda, nüüd pole seda enam ammu teinud, ainult lapselapsele tegin mullu päkapiku kleidi. Maalida meeldib, olen klaasimaali teinud, kodus on mõni asi ootamas.

Ma ei kurvasta, et ei saa kõigi toredate asjadega tegelda. Paar aastat tagasi hakkasin tennist mängima, hoian kangekaelselt sellest kinni.

Mulle väga meeldib sukeldumine, õppisin seda Aura basseinis. Algus oli väga hirmus, pea vee alla panemine oli mulle väga raske. Olin väga uhke enda üle, kui kaks aastat tagasi tütrega Austraalis käies sain endaga hakkama – läksin 10 meetri sügavusele, see oli nii eriline maailm.

Millest unistate?

See on natuke riskantne küsimus! Horoskoope ja esoteerikat ei võta ma tõsiselt, aga kui täht langeb, siis on mul soov kohe varrukast võtta. Mul on pikk unistuste nimekiri.

Tööalaselt tahan, Tartu observatooriumist saaks aktiivne kosmosekeskus, sest meil on väga tugev teaduspool, võime kosmosevaldkonnas kaasa rääkida. Suur hulk unistusi on lastega seotud: et nad teeksid seda, mis meeldib, oleksid õnnelikud ning et ma tunneksin end endiselt osalisena selles peres.

Kui päris isiklikuks ja väikeseks minna, siis  tahaks rohkem vaba aega, et kõik toredad reisid poleks vaid tööreisid. Võtaks lihtsalt puhkuse ja läheks sukelduma.

Kui mul tekib mõni uus soov, siis ma ei mõtle, kas see on unistuseks piisavalt suur ja ilus. Panen selle lihtsalt kirja, ka näiteks selle, et tahan teha maakodus pannkooke moosiga. Ühel päeval lähen ja teengi.

CV

• Sündinud 1. septembril 1961 Rakveres, lõpetanud sealse gümnaasiumi ja Tartu ülikooli füüsikuna (1984). 2000. aastast keskkonnafüüsika doktor.

• Töötanud Ülenurme gümnaasiumis füüsikaõpetaja, Võrtsjärve limnoloogiajaama inseneri, Tartu ülikooli rakendusoptika labori ja mereinstituudi teaduri, Uppsala ülikooli limnoloogia instituudi järeldoktorandi ja Tartu observatooriumi vanemteadurina. 2010. aastast Tartu observatooriumi direktor.

• Eesti kosmosepoliitika töörühma, Eesti kosmoseasjade nõukogu ja Tartu ülikooli füüsikainstituudi nõukogu liige, Tartu Hansa Rotary klubi liige.

• Poeg Siim (sündinud 1983) on infotehnoloogia spetsialist ja tütar Liina (1990) õpib Tartu ülikoolis psühholoogiat. Pojatütar Stella Margaret (kaks ja pool) õpetab vanaema vaba aega võtma.