Unicef kuulutas eelmisel nädalal Lille maja noortekeskuse kauaaegse juhi Hele Riit-Välliku üheks Sinilinnu aastapreemia laureaadiks selle eest, et ta on laste elu paremaks muutmisel andnud oma parima.
Sinilinnu laureaat nakatab naeratustega
Kümmekond aastat mitmes asutuses riskilastega tegelenud Riit-Vällik on nüüd Lille maja eesotsas olnud juba ligi kümme aastat. Seal on tema viimaseks ettevõtmiseks noorsootöötajate ja koolide koostöö arendamine, et aidata õpiraskustes lapsi ja noori, ning see oli ka üks tema laureaadiks valimise põhjusi.
Teie esimesed töökohad olid seotud riskilastega, aga Lille majas käib teistsugune seltskond. Kas te läksid meelega teistsugusele tööle?
Ma mõtlesin ikka kaua aega, kas ma lähen noortekeskusesse või mitte. Ja miks ma selle otsuse langetasin, oli see, et kui ma olen noortekeskuse juhataja, siis ma saan rohkemaid noori aidata. Siis on mul ka suurem meeskond, koos jõuab rohkemate noorteni ja nende heaks midagi ära teha.
Aga kas juhataja kohal vahetust suhtlemisest noore inimesega puudu ei jää?
Jääb ikka, aga ma olen selline juhataja, kes katsetab alguses kõik asjad ise ära ja siis on teistele mentoriks. Ma töötan ikka noortega edasi, minu kabinetis ka on peaaegu iga päev noored.
Kas te tunnetate või näete ka, et tööst on kasu olnud, et on olnud mingisuguseid muutusi?
Ma olen 20 aastat noorsootööd teinud ja ma näen neid vilju noorte peal, kes saavad väga hästi hakkama, algatavad ise uusi asju ja loovad töökohti. Ka see on mulle suur asi, kui nad valitakse näiteks parimaks töötajaks või parimaks klienditeenindajaks. Ma loodan küll või usun, et minu naeratus on neid nakatanud, et nüüd nad naeratavad ise teistele.
Unicefist öeldi, et üks põhjusi, miks teid laureaadiks valiti, on see, et te olete väga hea koostöötegija. Miks te olete seda teed läinud, et ka näiteks linnaga teete pidevat koostööd?
Tegelikult on see hädavajalik. Ei saa ainult enda kitsa raja peal olla, teistel inimestel on väga head ideed, need on vaja üles noppida, natuke modifitseerida oma valdkonnas ja siis tulevadki head asjad. Alati ei pea jalgratast ise leiutama. Kui kusagil on jalgratas juba leiutatud, siis saab sellega sõita küll.
Lille maja on vana ja üsna kehvas seisus. Kas see kuidagi piirab ka teie mõtteid ja tegevusvabadust?
Minu üks juhtlause on see, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. On tehtud ettepanekuid, et võiks sealt majast ära kolida, minule ausalt öeldes Lille maja aura väga meeldib. See inspireerib mind ja ma usun, et iga päevaga läheb paremaks. Praegu pannakse meile tuletõkkeuksed ja eelmine aasta pandi uus valgustus ja elektrisüsteem. Tasapisi läheb kogu aeg paremaks.
Nii et mitte millegi üle pole kurta?
Mul on ideaalmaja silmade ees, selle remondiprojekt oli meil 2007. aastal valmis. Mõnikord ma mõtlen küll, et kui meil oleks lift, siis võibolla tuleks palju rohkem ratastoolis inimesi ja saaks neid palju paremini kaasata.
Me kasutame noortega väga palju etendusteatri meetodeid. Aga kuna meil ei ole ajakohast tehnikat, siis võiks öelda, et me teeme nagu põlve otsas tööd.
Aga see jällegi sunnib välja mõtlema teistsuguseid lahendusi?
Jah, igal asjal on kaks poolt. Kõige tähtsam on see, et meil on eesmärk, mida me teeme ja miks me teeme. Põhieesmärk on õpetada lastele sotsiaalseid oskusi, et nad elus hakkama saaksid – see on kõige tähtsam.
Neid oskusi võib väga mitut moodi õpetada, nii nüüdisaegsete vahenditega kui üldse ilma igasuguste vahenditeta. Koolis on samamoodi, et võib kasutada kriiti ja tahvlit või väga moodsat filmitehnikat. Kuid ikkagi on inimene selle tehnika ja laste vahel kõige olulisem, see, milline sa ise oled. Sära silmis ja naeratus näol, ning kui sa tead, mida ja miks sa teed, siis see annab kõige rohkem jõudu.
Unicefi aastapreemia Sinilind laureaadid
• Eesti Toidupank
• Eesti Noorsootöö Keskus
• Raadio 4
• Eesti Skautide Ühing
• Anna Levandi
• Marek Lindma
• Maarika Paun
• Elo Paap
• Monika Liiv
• Rita Ternos
• Anne Teigamägi
• Hele Riit-Vällik