Kaubarong laseb vaheldumisi mitu pikka ja mitu lühikest vilet, kui vedurijuhi vaatevälja jõuavad Peedu jaamaputka ja selle ees sebivad tegelased. Husqvarna undab, pahtlilabidad krõhvitsevad.
Peedukad vuntsisid visiitkaarti
3. mai 2010, 09:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õde-venda, üliõpilane Anna-Liisa Särg ja kolmanda klassi poiss Hain Särg lasevad kätel kollase-rohelisekirju ootepaviljoni seinu mööda käbedalt käia. Varsti on põrand väikesi vana värvi tükikesi täis.
Aade Tiidemäe, 1942. aastal Peedul sündinud ja sestpeale peedukas olnud elurõõmust pakatav proua, asub põrandaharjaga tükikesi taga ajama.
«Võtsin tööriista vastavalt võimetele,» on ta talgupäevale ilmudes harja kohta tagasihoidlikult poetanud, kuid siiski jõudnud Vapramäe ja Raudtee tänavat ühendaval Pätsu-aegsel kasealleel koos suurema laste- ja naisteseltskonnaga juba tund aega kulu, lehti ja inimeste jäetud prahti kokku riisuda.
«Küllaltki palju pillutakse rämpsu,» kortsutab Tiidemäe hetkeks kulmu. «Noored käivad siia raudteejaama kokku, teevad igasugu tükke. Suitsukonisid pilluvad ja... Aga ega midagi, tuleb üle elada.»
Häält tasandades jätkab Tiidemäe jutuga, et suurte perede lapsed miskipärast mööda Peedut ringi ei jõlgu ning aega niisama surnuks ei löö.
Ise piidleb tähendusrikkal ilmel Anna-Liisat, Haini ja Särgede kuuelapselise pere kolmandat talgupäevalist Jaan Särge, kes alul perroonil osavalt mootorsaagi jõuratab ning siis valmis lõigatud liistud jaamaputka seina naelutab.
Talgupäeva koordineeriva Peedu Korraldusseltsi aktivist, Anna-Liisa, Haini ja Jaani ema Ülle Särg nendib, et jaama ootepaviljon on küll linnaosakesele peaaegu visiitkaart ja mainekujunduslikult tähtis, kuid manitseb reporterit mitte ainult tema perest kirjutama.
Enam kui poolsada talgulist, kes moodustavad peedukate koguarvust vähemalt kuuendiku, jõuavad talgupäeval lappida veskipaisu ülekäigutee mädanenud juppe, vahetada kaarsilla pehastunud laudise ning korjata perrooniäärsest tärkavast sirelivõsast pudelikilde.
Elva linnavalitsus maksis kinni talgupäeva saematerjali. Jaamaputka värvipassi tegi aga juba veerandsada aastat tagasi kunstnik Lea Malin, kujutades ehitist just sellisena Astrid Reinla raamatu «Teofrastus» kaanel.