Näituse «Kuu tõuseb idast» tööd on kunstniku viimasest loomeperioodist. Ülekaalukalt on selles loodusvaateid, mida läbib üks ja seesama meeleolu.

Need ei ole poeetilised looduspildid, need ei ülista kodumaa ilu, neist ei tasu otsida jutustust ega sügavamat sõnumit. Need on eelkõige kunstniku muljed, mis on tekkinud ümbritsevat jälgides. Ka Imat Suumann ise kinnitab, et ta ei ole jutuvestja.

Kunstnik maalidel

Kujutatud motiivid on ta tuletanud konkreetsetest kohtadest, kuid ateljees maalima hakates keskendub ta hetkelise õhustiku tabamisele ja oma tundmustele. See annab ka vastuse küsimusele, kas nendelt maalidelt tasub otsida kunstnikku ennast.

Kogu väljapanekut E-kunstisalongis iseloomustab rahu, tasakaal ning teatav melanhoolsuse ja mõtlikkuse noot, mis on omane ka Imat Suumannile endale.
Tema loodusvaadetel on metsatukki ja kaugusesse looklevaid teid, mida iseloomustab monotoonsus ning koloriidi vaoshoitus, kuid see ei tähenda igavust. Siinkohal kehtib ütlus, et vähem on rohkem.

Värvitu, ilmetu toon

Suumanni eriline anne peitubki oskuses jäädvustada õhku ja valgust, tabada väikesi asju, mis loovad terviku.

«Kõige enam võlub värvitu ja kulunud toon, mida kohtab eelkõige lumesulamise aegu, kui loodus pole veel tärganud. Ilmetu värvus on huvitav, sest see pakub pinget ja esitab väljakutse,» selgitab kunstnik.

Aga miks üks kunstnik üldse maalib? Kas on see kutsumus või eelkõige vahend elatise teenimiseks? Suumann teab vastust – tema lihtsalt teisiti ei saa. Maalides saabub enesekindlus ja tasakaal.

Maalidele jääb nukker rahu

GALERII Anne Veski kontsert Lõunakas ummistas vaba liikumise, pidu jätkus jääl retrohõngulise diskoga