Kes on teadlane? Vastavad Alain Dagher ja Lesley Fellows

Ajuteadlased Alain Dagher ja Lesley Fellows einestamas Vilde tervisekohvikus enne motivatsiooniteemalist avalikku loengut. Foto: Margus Ansu

«Kes on teadlane?» on rubriik, kus nädala jooksul räägivad teadlased oma avastustest ja sellest, mis on teadus.

Enne Teadlaste Öö festivali saabusid Tartusse kaks tunnustatud ajuteadlast Kanadast McGilli ülikoolist. Arstiteaduste doktorid Alain Dagher ja Lesley Fellows pidasid reedel Tartu Ülikoolis avaliku loengu motivatsioonist, otsuste tegemisest ja preemia mõjust.

Kas teate, et Tartus käib suur teadusfestival Teadlaste Öö?

Alain Dagher: Uku (Uku Vainik on eksperimentaalpsühholoogia doktorant – toim) just rääkis meile sellest põgusalt.

See tähendab kümneid peamiselt meelelahutuslikke teadusega seotud üritusi. Mis on teie arvamus – miks me peame inimesi veenma, et teadus on midagi lõbusat ja lihtsat, kuigi tegelikult on see raske töö ja nõuab väga palju pühendumist?

Lesley Fellows: See on provokatiivne küsimus.

Teaduse vahendamisel avalikkusele on tähtis, et kõik, mis teeb teaduse mõistmise lihtsamaks, on hea. Aga rääkida sellest, kas teadus on raske või kerge, on juba teine teema.

Alain Dagher: Teadus on kallis. Kui investeerid firmasse, mis midagi toodab, võid kasumisse jõuda juba järgmisel aastal. Kui ühiskond investeerib teadusesse, kasvab ühiskonna üldine edukus ja meie elukvaliteet paraneb. Kuid see võib võtta kaua aega ja sellest ei pruugi olla otsest, silmanähtavat kasu.

Teisalt on teadus suur osa meie elust. Inimestel tuleb langetada otsuseid mitte ainult seoses enda eluga, vaid ka avalikku korda puudutavates küsimustes.

Mis on üldse teadus ja kes on teadlane?

Dagher: See on sama mis küsida, mis on kunst.

Fellows: Ma ei usu enne, kui näen.

Dagher: Arvan, et see on kavatsus. Kui sa kavatsed olla teadlane, siis sa oledki.

Mis on teie suurim avastus?

Dagher: Ühe peamise asjana olen püüdnud mõista ajukemikaali dopamiini. See on seotud inimese reageerimisega preemiale ja motivatsioonile. Minu eesmärk on uurida dopamiini rolli narkootikumisõltuvuse korral ning loomulike preemiate nagu toit, raha ja muusika puhul.

Fellows: Mind huvitab, kuidas aju otsuseid teeb, millised on protsessid, mis lubavad otsuseid langetada. Oleme suutnud tõestada, miks teatud ajuosa kahjustudes muutub inimeste iseloom ja käitumine. See annab uue perspektiivi mõistmaks, mis toimub inimestega, kellel on ajukahjustus.

Aju seostub mäluga. Miks unustame vahel ka seda, mis on meile väga tähtis?

Dagher: On palju põhjusi, miks me midagi unustame. Inimesed unustavad, kui nad vananevad. Juba teismelised kaotavad ajurakke. See osa ajust, mis on seotud mäluga, hipokampus, hakkab kokku tõmbuma juba kahekümneaastastel. Üks põhjus, miks inimesed unustavad, ongi see, et aju ei tööta enam harjumuspärasel soovitud viisil.

Unustamise põhjuseks võib olla ka tähelepanematus. Mõnikord ei ole me aga unustanud, kuid me ei suuda õigeid vastuseid mälust üles leida, sest mõtleme liiga paljudele muudele asjadele või oleme stressis.  

Fellows: Palju tavalisem on, et unustamine polegi unustamine. Tihti me pole materjali päriselt ära õppinudki, sest meid segati või me ei teadnud, et see võib hiljem oluliseks osutuda.

Tegelikult oli see küsimus minu kolleegilt, kellele on käekella kandmine väga oluline. Korra unustas ta kella koju ja oli selle pärast väga häiritud. Kas me võime sellest järeldada, et ta hakkab vanaks jääma, või on tal lihtsalt stress?

Dagher: Seda ma ei julge öelda (naerab), aga see on hea näide, kuidas me tegelikult suure osa ajast käitume harjumuspärasel viisil, ilma et selle üle mõtleksime. Nii päästab aju ennast elu keerulisusest. Me paneme hommikul kella käe peale sellele tegevusele mõtlemata. Ilmselt oli seal midagi, mis seda rutiini rikkus.

Kanada neuroloogid

• Neuroloogid MD Alain Dagher ja MD CM, D Phil Lesley Fellows Kanadast McGilli ülikoolist teevad Tartu Ülikoolis 23.–25. septembrini kognitiivse neuroteaduse intensiivkursuse preemia mõjust, motivatsioonist ja otsuste tegemisest.