Miks Kadi Kreis naeratab?

Tartu kunstikooli direktor Kadi Kreis tunneb end kooli suures ateljees koduselt. Kuid pintslit maalikunstnikuks õppinud direktor siin veel ei haara, sest maalida tuleb tema arvates vaid siis, kui selleks on vastupandamatu soov. FOTO: Margus Ansu

Pole teada, kas Firenze jõuka siidikaupmehe naine Mona Lisa naeratas oma viie lapse ja hea elujärje pärast või kunstniku soovil. Aga miks naeratab Tartu kunstikooli direktor Kadi Kreis – Eestis, Tartus ja eriti just koolis muresid ju jätkub? Uurime järele.

Õppisite maalikunstnikuks, kuid töötate kabinetis, kust kunstikooli ateljee küll paistab, aga direktoril pole ilmselt tihti aega sinna minna. Miks nii läks?

Maalimisega on nagu hea kirjandusega – kuni on võimalik jätta maalimata või kirjutamata, siis pole vaja seda teha. Maalima peab siis, kui on vastupandamatu soov. Naudin väga kunstikooli juhi tööd, sest saan siin oma oskusi ja isikuomadusi rakendada.

Meie majja tuleb igal aastal uus põlvkond, 15-16-aastased noored, kellelt on alati midagi õppida: kuidas nad õpivad, kuidas tajuvad maailma. Oskus noorte pealt õppida ongi kunstikooli arengu alus. See on meie suur eelis näiteks tavaliste ettevõtete ees, kus noored sulavad igas vanuses töötajate hulka.

Kuid noorus on ju hukas?

Ei ole! Inimene on ükskõik mis ajal ikka inimene oma heade ja halbade külgedega. Alati on inimestes edasiviivat loovust ja alati on pahelist loovust, need kaks poolt on ikka olnud ja ka jäävad.

Jah, öeldakse, et lapsed on liiga palju arvutis, ei loe enam, on rumalad. No ei ole nii! Kui lapsed on liiga palju arvutis, siis on see tasakaalu küsimus, midagi on paigast ära. Samamoodi võib öelda, et vanaemad on liiga palju televiisoris – nad teevad kella kahest teleka lahti ja hakkavad ühte seriaali teise otsa vaatama. Kunagi öeldi ju talutüdrukutele ka, et mis te loete, heegeldage parem.

Kohe kindlasti on uus põlvkond teistsugune, näen seda oma laste pealt ja koolis. Nad hangivad infot teistmoodi, töötlevad seda hoopis teisiti kui meie. Näiteks visuaalse info hankimises on nad meist hulga paremad. Neil on ruumiline mõtlemine tänu arvutimängudele parem kui meil, infotehnoloogilistest oskustest ma ei räägigi! On põnev, kuidas nende oskused täiskasvanuna rakenduvad.

Iga asi peab olema tasakaalus: kui noored on arvutis, aga nad ka spordivad ja tegelevad muude harrastustega, siis pole nad hukas. Mul on alati olnud südame peal, et kunstikooli noortel oleks liikumisharjumus, et nad kas või kõnniksid, sõidaksid rattaga. Mõni aasta tagasi oli asi päris kurb, nad ei jõudnud joonistades püsti seista, linnas kõndida. Nüüd olen optimistlikum, meile tuleb järjest rohkem noori, kellel on liikumisharjumus.

Teid kuulates tundub, et puhkasite suvel hästi, sest tegelikult on noortega ikka ka omajagu muret, eriti koolidirektoril.

Kunstikooli õpetajad on juuli alguseks, kui uute õpilaste vastuvõtt lõpeb, ikka päris läbi. Võtab oma kaks nädalat, et kõigest vabaks saada. Siis alles tekib tunne, et nüüd laen end uuesti, alles siis tuleb uus energia, uued mõtted.

Mul on puhkamiseks vaja olla looduses ja Eestis on see suurepärane võimalus olemas. Meil on Piusa jõe lähedal maakodu, mida olen õppinud armastama ja hindama. Mõistan seal, kuidas käib inimeseks olemine ja kuidas asjad elus tegelikult käivad.

Kuidas siis asjad käivad?

Linnas olen suur linnainimene, naudin siinset kirevat kultuurielu. Olen rõõmsalt elanud ka Tallinnas, töötasin lapsehoidjana Pariisis. Aga on mingi aeg, kui tahan linnast eemale, ja siis lähen metsa. Ma pole eramaja tüüp, kes niidab muru ja teeb peenraid.

Olen looduses olija ja hulkuja, taimedega ei lähe mul hästi, loomadega küll. Meil on koer ja kass, mõned suved proovisin maal ka küülikuid kasvatada, see mulle väga meeldis, õppisin nende pärast vikatiga niitma.

Küülikutest sain nii liha kui nahka. Loomakaitseaktivistidele ei pruugi mu jutt meeldida, aga tahtsin teada saada, kuidas elu käib. Iga inimene, kes sööb liha, peab teadma, kuidas loomi kasvatatakse, kuidas neid armastatakse ja kuidas liha lauale jõuab.

Kohalikuks maal muidugi kohe ei saa, ehk võtab see põlvkonna aega. Aga olen nüüd targem, sest tean, kuidas külakogukond elab ja maaelu käib – see on võrgustik, kus kõik toimib ja on alati toiminud. Need on sellised vanad sidemed, mida pole mõtet muuta, aga millest on tark õppida.

Kas teil töö ja maakodu kõrvalt ka hobideks aega jääb?

Emal läheb palju aega kasvavate laste toetamiseks. Mõni aasta tagasi tantsisin flamenkot, käisin ka täiskasvanute balletis algajatele. Tantsimine pole mulle võõras, lapsena tegin võistlustantsu.

Praegu on mul ainult sellised liikumisharrastused, mida saan ise teha, et ma ei sõltuks trenniaegadest. Kas käin siis koeraga jalutamas, rattaga sõitmas või ujumas. Laste toetamine ja perega olemise aeg on kõige kallim ning tähtsam. Lastelt õppimine, nendega koos kasvamine ja inimeseks olemine on väga suur õnn ja rõõm.

Te ei kandideeri valimistel, aga mida teeksite Tartus paremaks?

Ma ei kuulu ühtegi parteisse, ei huvitu väga poliitikast, aga eelseisvad kohalikud valimised pakuvad mulle Tartus tõesti pinget, sest kandideerib palju kultuurivaldkonna inimesi. Lisaks on mulle sümpaatne tekkinud kodanikuliikumine, mille kaudu poliitikasse mittekuuluvad inimesed tahavad siin elu paremaks teha.

Tartu on väga kihvt linn, parim elukeskkond. Mu lapsed käivad jalgsi kooli, trenni, muusikakooli. Siin elab palju toredaid inimesi, kes aitavad mu lastel kasvada. Üha rohkem lapsi, noori ja ka täiskasvanuid sõidab rattaga. Kesklinn on ka paremaks muutunud – mõni aasta tagasi oli Raekoja plats suvel tühi, õudne, aga nüüd on seal kohvikud ja inimesed. Mulle meeldib ööelu Rüütli tänaval, kuigi ma ise öösiti seal ei käi. Selline elu näitab, et Tartu on noorte linn.

Kõige rohkem olen mures raudtee- ja lennuliikluse pärast, sest ülikoolilinn peab olema maailmaga ühendatud. Tahan, et säiliks Tartu erinäolisus ja sallivus, et lastaks tegutseda erinevatel huvirühmadel. Teistes Eesti linnades pole ju näiteks Pirogovi.

Mis on vaja sel aastal tingimata ära teha?

Esimese hooga ütleksin, et õppekavade reform, aga see on pikem erialane jutt. Nüüd räägitakse palju, et inimesel peab olema eesmärk. Hakkasin mõtlema, mis on minu eesmärk, ja avastasin, et mul pole eesmärki, mul on siht, kuhu liigun. Tahan, et siin oleks kool, kust noored saaksid väga hea hariduse ja oskused, et nad saaksid eneseteostuseks hea põhja.

Tahan oma perega võimalikult palju koos olla ja et lapsed areneksid. Sügisel plaanin minna sõbrannaga Kagu-Lätti, lihtsalt huvi pärast. Võib-olla saab maakodus saun valmis.

Millest unistate?

Ma ei tohi üldse oma elu üle kurta, see on peaaegu ideaalne: Tartu on väga tore linn, kunstikoolis näeksin ka oma lapsi õppimas, saan töös kasutada oma erinevaid külgi, meil on maakodu.

Kui ma üldse midagi tahan, siis rohkem oma aega. Tulevikus pensionärina elan ehk pool aastat maal ja teise poole linnas, sest kultuurihuvi mul ehk jääb.

Mu ema elab nüüd päriselt maal ja on väga rahul. Ema oli nõukogude ajal suure asutuse kunstnik, siis paarkümmend aastat kunstiõpetaja. Nüüd istub ta üha rohkem Ahja jõe ääres ja püüab kala. Tal näkkab hulga paremini kui neil, kes käivad kalal kalli supervarustusega. Ema läheb oma kummikute ja roostes konksuga ning muudkui saab. Ei ole ju halb unistus?

CV

• Sündinud 8. juulil 1971 Tartus. Õppinud Tartu 8. ja 14. keskkoolis, keskhariduse sai Tallinnas süvendatud kunstiõppega Pelgulinna gümnaasiumis. Astus Eesti Kunstiakadeemia Tartu maaliosakonda, mis viidi Tartu Ülikooli alla, lõpetas TÜ maaliosakonna 1995. Õpetajakoolituse sai Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli ühise õppekava järgi.

• Töötanud reklaami ja kujunduse alal, tegutsenud ettevõtjana (reklaamiagentuuri asutaja ja juhatuse liige), teinud ka mõne isikunäituse. 1997. aastal hakkas Tartu kunstikoolis andma kujundustunde. 2000. aastal sai direktori kohusetäitjaks, paar aastat hiljem direktoriks.

• Vabaabielus, tütred Susi Ann (14) ja Mette Mari (12).

Arvamus

Igor Tõnu Tass

Tartu kunstikooli kass

Meie direktor on tark naine, aga temalgi on puu­dusi: Kadi ei anna endale tööl armu, ta võiks olla rohkem mugav ja laisk nagu meie, kassid. Kadi tegeleb kunstikooliga, tal on suur visioon loomemajanduse tulevikust. Siis on tal pere, maakodu ja kolleegid, keda veab maakodus läbi metsade ja jõgede.

Aga las tegutseb, kui tahab, mind ta nagunii unarusse ei jäta. Hiljuti käsime Kadiga loomaarsti juures, mu käpp on haige. Nüüd võtan rohtu, ainult Kadi käest. Tore on see, et ta oskab kodu ja töö lahus hoida – ma pole üldse armukade, et direktoril on kodus koer ja kass. Kahju vaid, et tema koer ja kass läbi ei saa, see teeb Kadi õnnetuks. Lohutan teda, et koertega ongi raske.

Tagasi üles
Back